Me Meie #2 (7)

Olime juba tund aega õppinud - pigem naernud ja telekat vahtinud - ning kell hakkas juba 5 saama. Äkitselt kuulsin trepil samme, kuid ei mõelnud sellest rohkem, sest Emma vist ei kuulnud midagi. Korraga kostus kolks ja sammud koridoris, mis lähenesid elutoale. Pöörasin näo sinnapoole ja mida ma nägin. Koridori ukse lähedal seisis poiss. Eriti kummaliseks tegi selle kohtumise see, et ta kandis vaid käterätikut oma... alakeha... ümber, ise nõrgudes veest. Ma isegi ei tea kummal meist piinlikum oli, kas minul või temal, igatahes me mõlemad punastasime kõvasti ja vahtisime üksteist nii oma viis sekundit suurte silmadega. Peale seda elu jätkus, mina naeratasin, Emma hirnus minu kõrval ning poiss lausus:
"Ee... ma siin... tahtsin juua köögist, et..."
Et piinlikustunnet leevendada jätkasime Emmaga oma endist tegevust ja poiss käis oma toimetusi ajamas.
"Kas see oli su vend?" küsisin Emmalt, teeseldes, et see oli vaid möödaminnes.
"Jaa," vastas Emma.
"Kas sul on veel õdesid-vendi?"
"Ei, ainult Tannu," naeratas Emma.
"Kas Tannu käib ka meie koolis?" pärisin ma.
"Ei, Tannu tuleb järgmisest veerandist meile. Ta käib praegu 11. klassis," rääkis tüdruk.

Tegelikult pidin ma enamus asju siiski kodus ära õppima, millega lõpetasin alles kell 10 õhtul. Olin väga väsinus ja seega sättisin end sel õhtul vara magama. Pool tundi hiljem lesisin ma selili voodis. Olin väga väsinud, kuid samas õnnelik ja rõõmus, ja kurb, ning ka omajagu lõbusas tujus. Tundus pigem füüsiline väsimus, kuid vaim oli valmis veel paljuks. Mõtlesin päeval läbi kogetule. Alustasin. Hommik - tavaline, nagu iga päev, nii sarnane eelmistega, et võisin selle isegi teiste hommikutega segamini ajada. Kool - koolis ma hindeid ei saanud. Või oot-oot, eesti keele kontrolltöö oli viis, matemaatika rühmatöö viis, füüsika tunnikas viis... Kõik vist... Ja siis Emma, ja tema kodu ja... Ma hakkasin vastu tahtmist naerma, kui mõtlesin järgnevale. Korraga taipasin seda ning punastasin. Emma vend... Kõik käis nii kiirelt, ma ei jõudnud selle Tannu nägugi korralikult näha, ma ei tea ta õiget nimegi. Arvutasin kiirelt peas, Tannu on 17. Hm... Ei tea mis koolis ta käib? Ma haigutasin korraks, kustutasin tule ning jäin märkamatult ja kiirelt magama...

Algas hommik, erinevalt eelmistest olin ma välja puhanud. Terve hommik oli nii veider tundunud, väga värskendav, kuid õues oli sügiseliselt käre ilm. Välja minnes tõmbasin jope luku kõvasti kinni ja sättisin salli korralikult kaela.
Kooli juurde jõudes nägin kaugelt lähenemas mõnda klassiõde. Ma ei suutnud otsustada, kas öelda neile tere või mitte, ma ei sõbrustanud selle klassi "teise" grupiga eriti, seega noogutasin vaid viisakusest ja sisenesime koos majja. Ma ei kujutanud ette, milline võiks olla elu populaarse tüdrukuna, ma ei suudaks iialgi olla tähelepanu keskpunktis.
"Tšau, Karmen," lausus üks mu klassiõdedest, Liisbeth, teeseldud naeratus näol, "sul on tänaseks matemaatika kodune kontorolltöö tehtud?"
"Jah, nagu alati," vastasin ning muigasin omaette, kui jopet nagisse riputasin. Ma teadsin, mida ta küsima hakkab, aga ma pole nii loll, et selle õnge läheksin.
"Viitsid näidata, eile oli nagu jummala äge pidu, kõik olid... Et siis annad vä?" päris Liisbeth.
"Vabandust, ei, ma ei saa," vastasin veidike sarkastilise alatooniga ning kõndisin trepist üles. Ma ei ütleks, et ma ta vastu ülbe olin, pigem andsin talle head nõu, kuidas oma aega tulevikus paremini planeerida, et kõik oma töö ikka ise teeksid. Aga Liisbeth polnudki tegelikult see kõige hullem, mõni aasta tagasi olime päris head sõbrad, kuid nüüd jookseb ta pidevalt nende "lahedate" sabas.
Vähemalt olid mul Mari ja Adeele, kelle jaoks olin piisavalt "lahe", et minuga suhelda. Tervitasin neid eesti keele klassi jõudes, tuju läks kohe rõõmsamaks nähes nende lõbusaid nägusid, nad olid mind oodanud. Terve päev möödus üpriski kiirelt ja sündmusterikkalt. Igal õpetajal oli täna või homme plaanis teha kokkuvõtvaid töid. Kõik lähenesid hoogsalt veerandi viimasele nädalale ning hinded ootasid välja panemist...