Me Meie #26 (10)

...Ma ei lausunud talle sõnagi, vaid hakkasime koos lihtsalt kõndima. Nautisime üksteise seltskonda, vaikust, ülimat rahu meie ümber. Tanel tõstis pea, et midagi öelda.
"Karmen," alustas ta vaiksel ning mahedal toonil, "kas sa siis..."
Ma ei vastanud midagi, lihtsalt naeratasin kergelt ning jälgisin teerada. Äkitselt, täiesti kontrollimatult, võtsin ma Taneli käest kinni. Ta seisatas ning tundsin, kuidas veri temas kiiremini voolama hakkas, kuigi ma ei pigistanud ta kätt üldse kõvasti. Poiss vaatas mulle otsa ning ma naeratasin talle vastu.
"Sa siis said selle kirja kä..." ei jõudnud ta vastata, sest poole sõna pealt lasin ma ta käest lahti ning asetasin ühe käe tema põsele ning teise kaelale. Ma suudlesin Tanelit, mis tuli talle veidi üllatusena, kuid ta vastas samaga.
"Kas ma võin seda võtta jah'ina?" küsis ta magusalt, kui olime lõpetanud.
Ma ei vastanud ikka, naersin vaid ning noogutasin, ikka kinni tema paeluvas pilgus...

...Koju jõudes läksin elutuppa, kus ema juba istus ning ajakirja luges. Tõin köögist vaasi veega ning võtsin kotist oma viis punast roosi välja, asetades need siis vaasi. Ema jäi mind veidi üllatunult vaatama, kuid ma kas ei pööranud või ei tahtnud talle sel hetkel tähelepanu pöörata. Ma kõndisin lihtsalt oma tuppa ning heitsin voodile pikali. Olin otsustanud võtta väikese uinaku enne õppima hakkamist. Ma pidin muidugi veel riided ära vahetama, kuid olin liiga väsinud...
...Ärkasin ning avastasin enda kõrvalt akna, mille taga oli vaid kottpime õu. Ehmusin ning vaatasin kella. Õnneks näitas see vaid seitset ning tõusin aeglaselt oma voodist. Läksin ekooli ning vaatasin oma õppimisi. Mul polnud mingit tahtmist seda kõike teha, sest olin liiga ärevil, kool tundus kui teine reaalsus...

Oli teisipäev ning olin just jõudmas bussipeatusesse, kui buss sinna juba saabus, nii et pidin kiirustama, et mitte maha jääda.
Astusin bussi ning Tanel naeratas mulle, Emma tervitas mind tavapärase rõõmsa hüüatusega, kuid ma ei pannud seda tähele, mul oli silmi vaid Taneli jaoks. Läksin tema kõrvale ning märkamatult võttis ta mu käest kinni, haakides me näpud ühte, tugevasse sidemesse.
Jõudsime kooli, laskmata seni oma käsi lahti. Kuid garderoobi jõudes pidime seda tegema, sest kadusime jälle erinevatele keldripooltele. Mõned klassikaaslased olid ka seal ning vaatasid mind hoopis erineva pilguga kui varem olid vaadanud. Neist hõngus uudishimu, kuid samas ka kahtlusi ja segadust.
Kõndisin trepist üles ka koos Taneliga, kes saatis mind klassini, kõndides siis edasi. Astusin klassi ning avastasin enamuse pilkudest endalt.
"Kas te nagu käite Taneliga?" küsis Adeele salapäraselt.
Ma naeratasin ja noogutasin. Ka Mari minu kõrval pulbitses uudishimust ning kallas mu üle küsimustega, pärides absoluutselt kõige kohta ning olin sunnitud oma viimase nädala läbielamistest talle rääkima...
Järgmisel vahetunnil, kui suundusin teisele korrusele möödus minust taas Tanel. Me ei vahetanud sõnagi, kuid naeratasime üksteisele, saades kumbki kaasa magusa pilgu.
Kui oma pinki istusin hüppas minu ette istuma Aurelia ning ma ehmatasin tema ootamatu käitumise peale.
"Noh, mis see nüüd siis tähendab?" küsis ta ning naeratas mulle vastu, tundes ilmselgelt huvi toimuva vastu, "Kes see poiss on? Kas te olete nagu... koos vä?"
Kogu see tähelepanu ja küsimustega pommitamine oli nii võõras, kuid samaaegu ka meeldis mulle.
"Jah," vastasin ma vaikselt ning võtsin füüsikaasjad kotist välja.
"Lahe... ja ta on ju mingi vanemast klassist ju..." jätkas tüdruk.
Kui ma kuulsin seda 'vanema klassi' juttu jälle, hakkasin ma jälle mõtlema sellele, et Tanel oli peaaegu kaks aastat minust vanem. Varem polnud ma üldse nii vanadega suhelnud, kuid nüüd oli mul juba poiss... Igatahes olime mõtlemiselt Taneliga täiesti ühel lainepikkusel...

Ärkasin kolmapäeval erksalt, sest teadsin, et täna saan Taneli juurde minna ilma, et ema ja isa midagi kahtlast mõtlema hakkaksid. Loomulikult polnud ma neile öelnud, et mul poiss on, nende arust olen ma ikka see väike rõõmus tüdrukuke, kes oma nurgas joonistab ja klaverit mängib. Niisiis lamasin ma voodis veel kümme minutit ning lihtsalt nautisin seda erilist tunnet olla armunud.
Bussis kõndisin Taneli juurde ning naeratasin talle, tema mulle igatsevalt vastu. Ma ei suudelnud teda, sest polnud harjunud avalikkuse tähelepanuga. Tegelikult tundus kogu see poisi-tüdruku värk mulle veidike imelik. Olin alati mõelnud, et see on selleks, et teiste ees eputada, nagu näiteks Liisbethi puhul. Kuid Taneliga ma seda ei tundnud. Temaga olles olin kui omas maailmas, ma tundsin end kui reaalsusest ära lõigatnuna, kogesin midagi maagilist ning üleloomulikku...
Astusime kolmekesi Taneliga koolimajast sisse ning ma suundusin oma garderoobi poole. Äkki nägin enda ees kõndimas Liisbethi, kes üle õla vaatas ja mulle naeratas. Ta jäi seisma ning ootas, kuni ma tema kõrvale jõudsin ning kõnetas mind siis:
"Hei Karmen, et... kuidas siis läheb ka?"
Wow, see oli vist üle viie aasta esimene lause, mis ta minule öelnud on.
"Mm.. hästi, üllatavalt hästi," vastasin ma.
"Sa oled viimastel päevadel palju rõõmsam olnud, särad kogu aeg," naeris tüdruk.
Hetkeks käis mu peast läbi mõtle, et kas olen siis tõesti muidu nii tuim ja mõttetu kuju? Ja kas tõesti oli midagi minus siis muutunud, kui isegi klassi 'lahedik' minuga vestles. Ma ei vastanud talle midagi vaid naeratasin omaette...