Teema: Järjejutud / Armastus

Me Meie #15 (1)

Jõuluvaheaeg möödus väga igavalt ja tühjalt. Sai küll sõpradega korra kinos käidud, kuid tunne polnud ikka õige, liiga tühi olin. Midagi oli minust puudu, midagi, mis minu meeleolu nulli viis. Seetõttu ootasin meeletult kooli tulekut, et see tühi koht minus täita.
Ärkasin esmaspäeva hommikul juba kell kuus, sest olin eelmisel õhtul nii vara magama läinud, et uni kadus lihtsalt ära. Mul oli väga kaua aega ennast sättida. Otsisin kapist riideid mida selga panna. Tahtsin kõike, kuid ikka ja jälle meenus mulle, et väljas on lumevaip ja 20 külmakraadi. Niisiis võtsin kapist oma lemmikteksad, paksud sukad, mille toppisin pükste alla ja peale panin kõrge kaelusega pluusi ja oranži paksu, sooja, pehme kampsuni.
Astusin uksest välja ja keerasin ukse lukku. Õues oli pime nagu alati, kuigi pööripäev oli juba möödas ja päevad hakkasid tasapisi pikenema. Ootasin bussipeatuses bussi, kuni see lõpuks saabus, hilinedes, tänu külmale ilmale ja lumele.
Bussis märkasin kedagi, kes oli nimelt Tanel. Jälle valdas mind see imelik tunne, mu süda tagus kiiremini.
"Tšau Karmen," lausus Tanel vaikselt, kui tema juurde jõudsin, "mis on? Oled haige?"
"...Ah... Mis?" ei saanud ma aru.
"Sa oled kuidagi eriti kahvatu," vastas poiss, "aga kuidas vaheaeg möödus?"
"Igavalt!"
"Heh, mul ka," naeris poiss tagasihoidlikult, kuid suunas siis pilgu maha. Kogu järgneva bussisõidu me lihtsalt vaikisime, ei teadnud vist kumbki, mida öelda.

Kõndisime koos koolimajast sisse, kumbki meist polnud siiamaani midagi lausunud. Äkki nägin, kuidas Liisbeth meie ees sisse hüppas, veel enne pöördudes ja mulle lehvitades. Jah, muidugi... aga see polnud selline tüüpiline "lahedate" lehvitus, vaid täiesti tavaline sõbralik lehvitus. Ka Tanelile ei jäänud see märkamata ja ta vaatas mulle otsa, küsides:
"See tibi on su sõber?"
"Ee.. kunagi olime peaaegu parimad sõbrad, kuid nüüd.. ma ei teagi, äkki tegi nalja, me nagu ei suhtle eriti. Ta kuulub klassi "kõrgklassi"," seletasin ma.
"Haha, teil on kihistumine klassis? Meil vanas koolis oli samuti pisemates klassides see lahedate ja mittelahedate värk. Praegu saavad kõik hästi läbi, ses mõttes, et inimese kombel ikka," rääkis Tanel.
Just see minu arust ebamugav oligi, et Tanel pidas mind ja teisi üheksandikke veel pisikesteks. Samahästi on tema minu jaoks suur, kuigi meie vanusevahe veel hetkel ainult aasta on.
"Noh, ma siis lähen.." kogeles poiss ja keeras pärast väikest lehvitust teisele poole koridori, mina suundusin trepist üles.

"Kuidas vaheaeg läks?" küsis Adeele rõõmsalt, kui oma pinki tema kõrvale istusin.
"Hästi, eelmine veerand läks nii kiiresti," vastasin talle.
"Mul läks ka hästi," rääkis Mari, "käisime Otepääl suusatamas."
"Oli lahe? Meeldis?" küsisin see peale.
"Jah, väga meeldis, lõbus oli, kaks väikest nõbu olid ka kaasas, nad möllasid lihtsalt ringi lumes. Tited, vjuuhh... Aga nad on lõbusad."
"Oh, ma tahtsin ka Otepääle minna," ütles Mari, "sel aastal on imekombel talv hakanud. Juba mitu nädalat on lumi maas, see pole küll väga paks, aga vähemalt lumiiii!"
"Mhm... aga õues on külm," lisasin ma ning torisesin omaette, rikkudes vist rõõmsa meeleolu.
"Mis on?" küsis Adeele minu oleku peale.
"Ah," ei saanud ma aru ning võpatasin. Mida ma olin jälle valesti öelnud?

Teavita ebasobivast sissekandest!