Me Meie #35 (4)

Istusin oma voodiserval ning vahtisin oma peopesasid. Mitte selle pärast, et need nii huvitavad olid, vaid lihtsalt aeg venis nagu tatt. Olin ema oodanud juba tükk aega, ta polnud oma hilinemisest ette ka teatanud.
Ja ma ootasin veel, ootasin nõutult, et ema mulle järgi tuleks ja sealt haiglast ära koju viiks. Ma sain küll haiglast välja, kuid polnud veel päris terve, pidin nädalakese veel kodus passima. Küll kartsin ma selle pärast, et kuidas pärast õppimises järgi jõuda, eksamid ka ju tulemas. Aga ema lohutas mind, et olen piisavalt hea ja tubli õpilane, et asjad korralikult järgi õppida. Kohati mulle tundus, et ema ülehindas mind. Mul võisid küll olla ülekaalukalt viied, kuid enamus neist ikka teenitud juhuste tahtel. Ainult bioloogiat ja geograafiat oli vaja tuupida, minu moodi... Ka ajalugu tundus raskem muudest ainetest. Ehk oli see tingitud karmist õpetajast?
Mu mõtted vajusid eemale, kuid otsustasin emale helistada. Telefon kutsus, kuid keegi ei võtnud vastu. Helistasin uuesti, korra, kaks, kuid jälle ei midagi. Ootasin viis minutit ning proovisin jälle.
Toru võeti vastu ning värisev vaikne hääl vastas mulle:
"Jah, Karmen."
"Kus sa oled? Mis juhtus?" küsisin emalt, kes vaid ohkas teisel pool toru.
"Ma olen haiglas," vastas ta.
"Tuled üles, tuled mulle järgi ka?" pärisin edasi.
"Ei, ma olen teises osakonnas."
"Miks..." äkki hakkasin ma taipama, et midagi on viltu, "kas sinuga on midagi juhtunud? On kõik korras?"
"Minuga jah, aga..."
"Mis aga? Mis on," ei mõistnud ma.
"Isa pärast," lausus ema veel kähedamal toonil ning nuuksatas.
"Mis isaga on?" nõudsin ma ning tundsin, kuidas tahes tahtmata hakkasid pisarad mu silmadest välja valguma ning hääl tahtis kurku kaduda.
"Isal oli halb, väga halb, kutsusin kiirabi... nüüd olen siin, ootan..." nuttis ema.
"Kus sa oled? Kas isa juures? Kuidas tal on, kas ma saan ka sinna tulla? Mis täpselt juhtus, arstid teavad?"
"Intensiivravis olen, arstid töötavad, praegu pole keegi midagi öelnud. Ainult kiirabi ütles, et infarkt..."
Seda kuuldes purskasin ma nutma. Tundsin, kuidas põletavad pisarad mu põski kriipisid. Ma ei suutnud uskuda, ei kõik nii ühele ajale sattus. Mina olin ju raskelt haige, siis isa ka veel...
"Aga ku-kuidas see... nüüd nii äkki siis..." ei saanud ma sõna suust.
"Isa kaebas juba varem, ma ei uskunud, et asi nii hull on..."

...Ma istusin haigla ooteruumis diivanil, põlved krõnksus, käed ümber nende ning vahtisin ainiti põrandat. Ma ei tajunud enam, mitu tundi ma olin ärkvel olnud. Teadsin vaid, et olen liiga nõrk, liiga nõrk, et elada, et selliseid katsumusi läbi elada. Ema kõndis koridoris edasi tagasi ning rääkis muudkui telefoniga, arvatavasti lähedaste sugulastega. Äkki teatas ta neile, et isa sureb nüüd?
Miski tunne tekitas minus viha, mingi allasurutud viha elu üle. Ma ei suutnud leppida sellega, et mu isa on suremas. Arstid küll väitsid, et isa ei sure, kuid nii või teisiti juhtub see lähiajal. Olekski ehk lihtsam, kui see kõik nüüd ära lõppeb, olingi end juba tühjaks nutnud.
Just selle tunde pärast ma vihane olingi, ma vihkasin neid koledaid mõtteid oma peas, kuid ikka ja jälle said need mu mõistusest võitu ning pigistasin järgmised vihapisarad silmist.
"Karmen, oled sa kombes?" küsis ema üsna rahuliku tooniga.
Ma ei kuulnud ta küsimust eriti, ainult aimasin, et ema huuled liikusid.
Tahtsin emale vastata, et olen kombes, kuid allasurutud viha pääses vabaks:
"Mis küsimus see on? Loomulikult pole mul hea olla. Ma ootan pinevalt isa kohta mingeid uudiseid, kui ei.. ta on otsustanud vaiki olla..."
Ema kallistas mind kõvasti ning ma nutsin veel.
"Ehk peaksid sa koju minema, veidike puhkama, sa pole ju mitu päeva korralikult maganud," pakkus ta.
Ootasin haigla ees ning istusin oma ema sõbranna autosse kes mind koju sõidutas. Kuid mul polnud mõtteski sinna puhkama jääda. Otsisin kapist välja oma seljakoti ning toppisin sinna mõne üksiku hilbu sisse, võtsin kassast paarsada krooni ning vaatasin internetist rongi aegu. Ma olin otsustanud sõita vanaema juurde, et mitte olla isa juures, kui ta sureb. Arvasin, et hüvastijätt mõjub minu jaoks hukatavalt...

...Astusin rongist maha ning võtsin telefoni vastu, sest ema helistas mulle meeleheitlikult juba mitmendat korda.
"Jah," vastasin talle, "olen kuuldel."
"Kus sa oled... ma helistasin koju!!"
"Ma tulin vanaema juurde, olen rongilt maas juba," vastasin ükskõikselt.
"Kas sa oled aru kaotanud?" karjus ema, ise teisel pool toru ahastades.
Kohati tundus mulle, et hoopis tema on hulluks läinud.
"Ma ei taha seal olla... ma ei taha isa surma!" sõnasin ma.
"Mida!? Isa ei sure, tema seisund juba stabiliseerub tasapisi," nuttis ema.
"Seda juttu ma juba tean, sa ütled seda vaid mu lohutamiseks, ma tean küll, kuidas asi tegelikult on!"
"Mine ilusasti vanaema juurde, ma helistan Maritile, ta tuleb nii kiiresti sulle järgi kui võimalik... ja ära püüagi mulle vastu vaielda," nõudis ema.
"Ema, saa aru, ma ei tule! Saada mulle järgi kas või president või Savisaar, mina jään siia!"
Kuulsin kuidas ema teisel pool toru uuesti nutta laristas...

...Ärkasin vanaema juures, kes oli samamoodi oma tütre mehe olukorrast mures. Tema tahtis, et ma oleksin isa kõrval, aitaksin tal paraneda, aga mina lihtsalt nutsin.. Nutsin terve öö, nutsin järgmise päeva, nutsin veel ühe öö.
Ajapikku hakkas mulle mõistus tagasi tulema. Küsisin endalt pidevalt: mida ma siin teen? Ma tahtsin kohe tagasi sõita, aga samas ma ei tahtnud jälle haiglasse minna, sinna puhtuse haisuga valgesse majja...