Me Meie #36 (14)

Ärkasin ning tundsin, kuidas pisaratest märg padi oli nüüdseks läbiimbunult ära kuivanud. Tundsin end sel hommikul paremini. Vanaema käis mind küll sööma kutsumas, kuid ma ei tahtnud, nautisin veel seda hetke, kui end üsna hästi tundsin. Vanaema muretses ikka väga mu pärast, ka tema hoolis ju mu isast, vaatamata nende väiksele vaenujalale. Äkki hakkas mul jälle seest keerama ning kurgust kostus vaikne nuuksatus. Hakkab peale, mõtlesin ma, kuid tõusin siiski istukile.
Ma võtsin kotist oma mobiili, mis oli juba teist päeva välja lülitatud. Nägin, et ema oli mulle mitu sõnumit saatnud sisuga, et kuidas mul ikka on, kas ma tahan nüüd koju tulla, olen rahunenud? Ma saatsin talle vastu lihtsalt, et olen kombes. Äkki avastasin ma ka ühe sõnumi Tanelilt. Ma olin ta sootuks unustanud... Mitte küll otseses mõttes, kuid tema polnud noil hetkil minu mõtetes esikohal. Mul oli pea muud rasket täis, samas piinas mind ka tavapärane väike köha ning külmavärinad. Ma teadsin, et peaksin olema kodus soojas teki all, aga selle asemel kükitasin ikka siin, vanaema juures maal, väikses majakeses ahju kõrval diivanil. Aga ma ei tahtnud koju minna, ma ei tahtnud end jälle sinna haiglasse vedada. Ma olin nii vihane, et mu isa suremas oli, nii vihane, et ta varem nii terve oli ja nüüd siis äkki...

...Järgmisel päeval olin ma täielikult tuim. Ma olin müüritud oma mõttetutesse ning ei naeratanud kordagi, isegi pisaraid polnud ma valanud.
"Kaikene, kallis Kaikene, kas sa ei peaks koju minema?" küsis vanaema muretsedes.
"Ma ei taha.. veel mitte," vastasin ma ükskõikselt ning sonkisin kahvliga mulgipudrus, mis mul kohe üldse alla ei läinud.
"Kas sul on paha? Oled ju veel haige," jätkas vanaema.
"Ei ole midagi," sõnasin ma tüdimusega.
"Kas toit ei maitse? Sulle on ju tavaliselt ikka maitsenud mulgipudru," päris vanaema edasi.
Korraga taipasin, et minu eemalolev olek oli mõjunud vanaemale veidi solvavalt. Oleksin pidanud teda tänama selle eest, et ilmusin tema ukse taha nagu välk selgest taevast ning tema võttis mind rõõmuga - jättes isa õnnetuse vahelt ära - vastu ning on minu eest palju muretsenud. Ma ei suutnud teda isegi sellega tänada, et oleksin kordki aitäh või tänan öelnud.
"Ei, vanaema, väga hea on," sõnasin ma, püüdes oma meeleolu nüüd muuta ning võtsin kahvlile viimsed suutäied ning neelasin need rahulolevalt alla.
Vanaema paistis olevat veidike rahunenud ja ta küsis:
"Aga tahad ma kutsun ikka selle ema sõbranna sulle järgi?"
"Ei, ma tahan siia jääda..." vastasin ma.

Olin terve päeva olnud täienisti tundetu, miski segadus valdas mu meeli. Ma püüdsin raamatut lugeda, kuid ka seda ei suutnud ma. Ma sulgesin raamatukaaned vihaselt ning ehmatasin siis. Lugesin raamatu pealkirja, ja siis veel korra. Äkki mulle meenus Tanel, tema oli seda raamatut ju mulle soovitanud, tema oli selle mulle ka haiglasse toonud.
Haarasin kiirelt mobiili kapilt ning lugesin viimaseid sõnumeid, ka Tanelilt oli seal üks. Tahtsin kohe talle helistada, aga käsi vääratas, ning helistas kogemata Terjele. Kohkumusega lõpetasin ma kõne veel enne, kui see kutsuda jõudis. Enam ma helistada ei tahtnud..

Istusin suures toas ja vahtisin väikse televiisori virvendavat pilti, kus parajasti pärastlõunane seebikaralli algas.
Äkki kuulsin õues vaikset mürinat ning veidi aeg hiljem välisukse taga kobistamist. Ma polnud tegelikult pikka aega vanaema naabritega kohtunud, kuigi olin väiksena terved suved siin veetnud. Olin ka mänginud naabrilastega. Mäletan ühte poissi, kes võis olla minust paar aastat vanem ja kuidas me heinamaal koos suvel telkisime. Praegu tundub see imelik, niimoodi mõelda, aga olin sel ajal 6-aastane. Hiljem sõbrustasin endast kaks aastat noorema poisiklutiga, kellest mul eriti häid mälestusi polnud. Mäletan, et ta kiusas mind pidevalt, maakas selline, narris mind linnaplikaks. Mõni tüdruk vist oli ka, aga nendega ma eriti ei lävinud. Aga praeguseks olid kõik noored sealt ümbrusest kadunud, nii oli vanaema mulle rääkinud
Vanaema tormas ukse juurde ning avas selle jäädes mõneks ajaks eeskotta. Hetke pärast saabus ta tagasi ning tuli minu juurde.
"Sulle on vist külaline," lausus vanaema ning ma pöörasin pilgu koridori poole. Ma nägin kellegi varju seal, kellegi tuttava varju.
"Kes see on?" küsisin ma üllatunult vanaemalt.
"Üks noormees, nimetab end Taneliks."
Kiire jutt läbis mu keha, ma ehmatasin, kuid läksin koridori.
"Mida sina siin teed?" küsisin poisilt, kes seisis koridoris, jopet seljast võtmata ning mütski oli tal veel peas.
"Ma tulin sind koju viima," vastas Tanel rahulolevalt.
"Aga ma ei tule," sosistasin ma. Poiss hakkas tagasi ukse poole liikuma, väljudes lõpuks sellest. Seisin mõne hetke toas, kuid jooksin siis talle järgi.
Jäin trepile seisma ning hõikasin:
"Oota!"
Tanel jäi seisma ning pöördus minu poole, kõndides siis tagasi ukse juurde.
"Tuled siis," küsis ta, kuid sel korral kaastundliku tooniga.
Tundsin kuidas sees hakkas kiiremini tuksuma ning silmad kipitama, neis hakkasid pisarad moodustuma.
"Ma ei taha tulla, ma ei taha isa surres näha," sõnasin ma ning see öeldud, hakkasingi ma nutma. Tanel lähenes mulle veelgi ja lausus siis:
"Su isa ei sure, tule koju."
"Aga ma ei taha teda suremas näha..." nutsin ma edasi, nagu poleks poisi sõnu tähele pannud, "ma tõesti ei taha, Tanel."
"Karmen," lausus ta ning võttis mu näo pehmelt oma käte vahele, "su isa ei sure, ta elab selle üle."
"Aga... aga..." nuuksusin ma ning toetasin pea Taneli rinnale.
Mõne aja nutsin ma nii tema rinnal ning asetasin käed ta ümber, ma lihtsalt tahtsin end kellegi teise najal tühjaks nutta.
"Karmen, sa oled ju veel haige," sõnas Tanel muretsevalt ning võttis salli oma kaela ümbert ära, pannes selle minu ümber.
Tanel pani mind meelt muutma, ma otsustasin tagasi sõita ja olla isale toeks.

"Ma lähen koju," ütlesin ma tuppa tagasi jõudes vanaemale, kui endalt pisaraid silmist pühkisin.
Vanaema soovis mulle kõike head, soovis ka isale ning ma võtsin oma koti ja läksin õue.
"Kas sul on load?" küsisin Tanelilt, kui ta kõrval autos istusin. Poiss pööras külateelt maakonnavahelisele suurele teele ning vastas:
"Jah, on küll."
"Kas alaealine ei peaks sõitma koos saatjaga?" küsisin ma siis veidikese ehmatusega.
"Jah, ma tean, aga ma tulin vaid sinu pärast siia," sõnas ta, "sa tood mulle õnne, ma loodan sinu peale, et me vahele ei jää."
Tanel naeratas veidi ning ka minu pisarais nägu tõmbus korraks naerule...