Me Meie #6 (12)

Istusin koolipingis, kolmapäeva viimases, väga mõttetus tunnis. Kuulasin, kuidas bioloogia õpetaja püüdis meile midagi inimese anatoomiast seletada. Terve klass lärmas ümberringi ning ei pannud õpetaja juttu absoluutselt tähele.
"Kai, tuled täna meile?" küsis Adeele rõõmsalt. Ta oli ilmselgelt oma murtud südame nädalaga terveks ravinud.
"Ei saa, mäletad, täna lähen Emma juurde," vastasin.
"Aga ära mine, sa võid ju ühe korra vahele jätta!?"
"Sa ei saa aru, ma tahan minna," naersin ma, "aga me võime homme õhtul midagi koos teha, näiteks poodidesse minna?!"
"No ok."
Peale tunde läksin garderoobist läbi, võtsin vihmajope ja suundusin kooli ette. Kuid Emmat seal polnud, ainult Tanel seisis ukse kõrval ja ootas, arvatavasti mind.
"Emmal läheb täna koolis kauem, aga sa võid juba varem tulla ja teda oodata," lausus Tanel.
"Olgu."
Kõndisime bussi peale ja rääkisime juttu, kuid taevas hakkas erinevalt päikselisest hommikust pilve minema ja pimenema. Äkki hakkas taevast langema märgi piisku. Alguses ei pannud me seda tähele, kuid mõne hetke pärast tuli juba kõvem hoog. Naersime koos ja jooksime kiiresti edasi. Mul oli poisist väga kahju, olin täna vihmavarju asemel kaasa võtnud vihmajope, kuid tema oli ikka oma õhukese jakiga, ime et tal külm pole siiamaani olnud. Jõudsime bussipeatusesse varju alla, mõlemad veest tilkumas. Kui bussist väljusime, polnud vihm järgi jäänud. Sammusime kiirelt edasi, kuni jõudsime tema majani.
Astusime välisuksest sisse ning raputasime end koridoris üleliigsest veest puhtaks. Tuppa minnes nägin, kuidas Tanel tõmbas läbimärja särgi seljast, paljastades oma ülakeha ning kadus trepist üles. Tegin oma hobusesaba lahti ja tõmbasin paar korda sõrmedega läbimärgadest juustest läbi, mis olid rohkem lokki tõmmanud. Tanel saabus kuiva särgiga tagasi.
"Millal Emma siis tuleb?" küsisin
"Ah, et sa oled siin ainult tema pärast," naeris Tanel. Ma pööritasin silmi.
"Ta peaks mingi poole tunni pärast tulema," lausus poiss.
"Kas sa jääd ka meiega õppima?"
"Nagu te midagi õpiksite ka," naeris ta ning läks kööki, rääkides sealt edasi, "jääksin hea meelega, aga ma pean ära minema."
"Kuhu sa lähed?"
"Miks sa nii palju pärid?" küsis Tanel see peale vastu, kuid ega ma oodanudki vastust.
"No olgu," sõnasin ma,"ma siis rohkem ei ütle midagi."
Aga ma ei suutnud vastu panna.
"Kuidas muidu koolis läheb? Oled sõpru ka leidnud?" jätkasin ma oma küsimustega.
"Mõned on," vastas ta nagu möödaminnes.
Järsku hüppas Tanel minu kõrvale diivanile ja pani teleka mängima.
"Kas sa ei pidanu mitte kuhugi minema?" küsisin see peale.
"Jälle sa oma küsimustega. Tead, on ka teistsuguseid lauseid olemas, nagu hüüdlause ja lihtlause. Ka liitlause ja põimlause ja veel palju," jutustas poiss.
"Wow, sa oled nii tark," ironiseerisin ma.
"Näed, tubli!" naeris Tanel, ka mina purskasin nüüd naerma.

Mõnekümne minuti pärast saabus Emma koos oma emaga, mille peale Tanel diivanilt püsti hüppas ja minekule sättima hakkas. Naine vaatas veidike üllatunult meid, kuid läks siis rahuliku meeleoluga kööki. Emma tuli minu juurde.
"Noh, kus sa käisid siis?" küsisin tüdrukult.
"Meil oli näidendiproov koolis," vastas ta.
"Lahe, mis näidend see on? Kas te esinete sellega koolis?"
"See on kadripäeva etendus."
"Oi kui tore, mul on peale kadripäeva sünnipäev," laususin ma.
Rääkisime veel veidikene aega juttu ning asusime siis õppima. Tegelikult oli väga tüütu oma õpikuid Emma juurde vedada, koolikott ei pea kindlasti sellist raskust vastu ja puruneb varsti. Ja nii või teisiti pean ma enamus asju siiski kodus ära õppima.