Me Meie #11 (3)

...Avasin silmad ja kargasin istuli. Meenutasin eelmist õhtut, kuid peale malemängu ei tahtnud kuidagi miskit meenuda. Küllap jäin magama. Kuid ma olin ärganud diivani peal, pea padja, nagu seda õhtul küll polnud, ja mulle oli diivani päevatekk peale laotatud. Kas Tanel tegi seda? On ta veel üldse siin? Kuidas ma küll nii sügavalt sain magada, mõtlesin ma. Kõndisin koridoripeegli ette ja vaatasin oma välimust. Sassis juuksed, kottis silmaalused, tüüpiline mina..
Terve ülejäänud laupäeva ning ka osa pühapäevast lesisin lihtsalt diivanil, vahtisin telekat.
Esmaspäeva hommikuks olin lasknud oma ajudel juba telekast ära sulada ning avastasin äkki, et peab kooli minema. Ka vanemad olid ööl vastu esmaspäeva saabunud ning äratasid mind ootamatult üles ja saatsid mu kooli.
Koolis olin ma vaikne ja eemalolev, ootasin juba uut nädalavahetust. Pöörasin viimases tunnis pilgu õue ja mida ma nägin, taevast langes väikseid lumehelbeid. Olin õnnelik, et hommikul mantli selga olin pannud. Tasus järelikult ära, mõtlesin ma.
Täna peale kooli läksin hoopis Adeelega poodidesse, nagu olin talle juba ammu lubanud. Mul oli ka veidike piinlik selle üle, et reedel o m a sünnipäeval lihtsalt magama jäin ja oma külalise, Taneli, unarusse jätsin.

"Kas see, või see?" küsis Adeele proovikabiinist mulle kahte minu jaoks ühesugust pluusi näidates. Üks oli sinine, teine... veel sinisem ja muidu enam-vähem sama lõikega.
"Mm, ei tea," vastasin ma,"see teine vist!?"
"Ma arvan ka," lausus ta ning tõmbas proovikabiini kardina tagasi ette. Ma ei ütleks, et mulle ei meeldi šopata, lihtsalt kui ma tõesti tunnen, et mul pole midagi vaja, ei suuda ma ka midagi osta. Ja üldse tundub imelik käia poodides koolipäevadel, aga ma olin seda Adeelele lubanud.
Ma olin rahul oma praeguste riietega, mida kandsin. Tumesinised teksad, pruuni-roosa kirju särk ja must lühikeste varrukatega nööpidega kampsun. Armas ja mugav, igavesti lemmik, aamen.

Oli kolmapäev ning kõndisin parajasti koos Taneliga bussi peale, läksin nende poole õppima. Tegelikult oleks võinud selle väikse-suure õppeprojekti juba lõpetada, aga mulle lihtsalt nii väga meeldis nende pool käia.
"Miks sa täna nii vaikne oled?" küsis Tanel, kui bussipeatusesse hakkasime jõudma.
"Ahh.. ei midagi, olin lihtsalt mõtetes mujal," vastasin ma ja naeratasin. Seda ma olin tõesti.
"Tanel," küsisin ma, "reede õhtul... ee... kas ma jäin magama?"
"Jah," vastas ta ning puhkes naerma.
"Miks sa mind siis üles ei äratanud, nii piinlik on mul nüüd," hurjutasin Tanelit.
"Heh, ma pole kunagi näinud kedagi, kes nii sügavalt magaks," naerist poiss.
"Näh, aga ikkagi, sa olid mu külaline."
"Ma ei suutnud sind äratada, sa norskasid nii magusalt..."

Saabus esmaspäev, 14. detsember. Veerand oli läinud siiamaani üllatavalt kiiresti, kuigi pikk ja väga raske nädal oli veel ees, lisaks veel jõulunädal. Igal pool hakkasid ettevalmistused pühadeks. Koolis loositi loosipakid välja, mina sain, ohhoo, Liisbethi nime. Viimane nädal tõotas tulla sama jube: jõuluball!!! Totramat asja annab välja mõelda, lisaks ootab klassijuhataja, et me kõik seal kohal oleksime. Kes ikka tahaks sinna ilma kaaslaseta minna? Ja kust pärapõrgust ma veel endale kleidi saaksin? Kes on enne kuulnud, et ballile pükstega minnakse?