Me Meie #3 (2)

Oli reede, päev enne vaheaja algust. Sammusin hoogsalt kooli poole, saamaks kätte oma selle õppeaasta esimest tunnistust. Bussist väljunud, avasin vihmavarju tänu ootamatult saabunud padukale. Oktoobri kuu kohta oli veel üllatavalt vähe sadanud ning nautisin mõnuga värskendavat sabinat, mis liiklusmöllu ning linnasudu hetkeks minu ümbert eemaldas. Astusin veel enne kooli jõudmist pisikesest lillepoest läbi ja haarasin pisikese nelgi näppu ning ära maksnud, jooksin kiiresti kooli.
Klassi jõudes olid enamus kohad veel tühjad, olin mõned minutid enne klassijuhatajatunni algust kohale jõudnud. Tervitasin väikse ehmatusega selja tagant Marit ja Adeelet, kes täna kõrvuti istusid. Seega pidin pinki jagama nende selja taga istuva Annaga. Üldjoontes on ta päris tore ja tark tüdruk, kuid teda narritakse tema väheke kogukama keha poolest. Kuid mina sellest ei hooli.
"Tere, Anna," laususin rõõmsalt blondide juustega tüdrukule, kes nüüd pilgu minu poole pööras, veidike ehmatunud ilme näos.
"Tšau," vastas Anna tagasihoidlikult.
"Kuidas sul tunnistus siis tuleb ka?" küsisin.
"Eks ikka neljad-viied," lausus tüdruk.
Saabus klassijuhataja, meie veidike liiga rõõmsameelne naerupommist pedagoog, kes inimesena on väga lõbus, kuid õpetajana mitte just suurem asi.
Klassijuhataja hakkas nimesid ette kutsuma, tähestiku järjekorras, seega minu Tammel jäi üsna lõppu, nende viimaste hulka. Tõusin oma nime kuuldes püsti ja seadsin sammu klassi ette. Tundsin võõraste - kui nii võib oma osasid klassikaaslasid nimetada - pilke oma seljal kui tunnistuse kätte sain. Istudes tagasi pinki avasin oma tunnistuse: viied, nagu ma olin oodanud, kuigi kehaline ja inglise keel olid neljad. Tänasin omaette kehalise õpetajat, kes mu peale halastas ja kolme asemel nelja pani. Ma olen kehalises nõrk, klassis üks nõrgemaid. Mul lihtsalt pole nii palju jaksu, et kõiki neid 300, 60, kilomeetri ja mis iganes jookse veel teha. Ma ei käi peale kooli isegi trennis, vaba aeg kulub klaveri mängimisele ning laulmisele.
Vaatasime neljakesi, mina, Anna, Mari ja Adeele, üksteise tunnistusi ning tundsin isegi veidike kadedust, nähes Adeele puhta viielist paberit. Igav tunnistus, mõtlesin ma ning ulatasin selle tagasi tüdrukule, ise naeratades...

..."Ema!?" hõikasin ma koridori jõudes.
"Jaa, sa juba kodus?" hõikas ema köögist vastu. Kõndisin ka ise sinna, et emaga vestlust arendada.
"Kuidas tunnistus oli?" küsis ta, ise pannil järgmist šnitslit pöörates.
"Nagu ikka, hea, kehaline oli neli, ja inka," vastasin talle, kallates apelsinimahla kurgust alla. Istusin kööki toolile.
"Aga kuidas sinul läks," küsisin emalt naljatades," mitu kahelist sinu klassis oli?"
"Oeh, ei ühtegi mitterahuldavat, kuid see pisike Felix käib ikka tõeliselt üle jõu. Tal tunnistusel peaaegu kõik kolmed, ema saatis isegi mulle meili, sõimukirja. Ega ta loll laps ole, seda ma ei väida...," järgnev tekst möödus mu kõrvust kui tuul, mõtlesin ise sellele, et kuidas Emma tunnistus võis olla ,"...hüperaktiivne, logopeedi juurde tahtsin ka saata selle 3. klassi poisi, aga ei, ema mind ju ei kuula..." Emmaga ma see kolmapäev ei kohtunud, vaeseke oli haige. Vaheajal sõidan mina vanaema juurde, kohtungi temaga alles järgmine veerand, "...Semmeril on hullem, tal klassis mitu taolist."
Tõusin püsti ja kõndisin toa poole.
"Pane kooliriided ilusti kappi puu peale, mina ei hakka neid pärast sul voodi pealt koristama..." hõikas ema mulle köögist, kuid ma olin juba tema kuuldeväljast kadunud.

Lülitasin oma läpaka sisse ning masina kogumise ajal tirisin kooliriided seljast ning pugesin oma mõnusasse pusasse ja retuusidesse. Läksin msn-i, kuid nagu alati, polnud keegi veel koju jõudnud ning kedagi polnud sees. Korraga tekkis mul imelik mõte: kui õppida kõik juba järgmiseks veerandiks ära? Saatsin end kuu peale, vähemalt järgmise nädalavahetuseni kavatsesin ma end täiesti tühjaks ja surnuks puhata, et uut veerandist uue hooga alustada... Ainult et see referaat ja bioloogia praktiline töö käivad üle jõu, ma mossitasin ja kortsutasin selle peale kulmu...