Me Meie #28 (5)

Jõudsin reede õhtul koju, kell oli juba viis ning õues pime.
"Karmen," alustas ema minuga juttu, kui elutoas tugitooli väsinult prantsatasin, "Homme läheme siis tädi Anne sünnipäevale."
Sel hetkel meenus mulle laupäeva tähtsus, mul oli ju 'kohting' ning ma pidin sellest emale rääkima.
"Ma ei saa," vastasin ma talle.
"Oot-oot, ja mis on tähtsam tädi Anne sünnipäevast?" pilkas ema, "Sa tahad ju alati teiste sünnipäevadel käia.."
Jee ma tahan, mulle tõesti õudsalt 'meeldib' mingite vanamutikestega koos kohvi juua, samal ajal kui mehed vägijooki mekivad. Kuna olen oma suguvõsas vast kõige noorem, ei ole mul midagi üksinda selle vanema põlvkonna keskel teha.
"Seekord jääb ära see minu tulek," jätkasin ma, "ma lähen homme õhtul välja."
"Mm... ja kellega kui tohib küsida?"
"Taneliga," vastasin kindlalt.
Ema jäi mulle veidi suurte silmadega otsa vaatama, kuid leebus siis.
"Et see on nagu date, või kuidas noored selle kohta ütlevad," naeris ema.
"Jah," vastasin ma ning punastasin kergelt. Kuid ma ei suutnud oma emale öelda, et Tanel juba o l i minu poiss, ta oli minu...
"Kuhu te siis lähete?" päris ta edasi.
"Eh.. ei tea, see pidi üllatus olema," naersin ma...

Ema ja isa olid luba läinud ja mina lamasin oma voodil, jälgides seinakella, mis vaikselt tiksus seitsme poole. Mul polnud õrna aimugi, kuhu Tanel mind viia kavatses, miskipärast ma kartsin seda kõike.
Olin omale selga pannud mustad kitsad teksad ning väikse kontsaga poolsaapad ja armsa sinise-pruuni kirju lehviva pluusi, mida kaunistasin nahast vööga keskkohas. Tavaliselt kandsin ma küll mugavamaid riideid, kuid sel õhtul tahtsin näha ilus välja, et olla eriline, Taneli jaoks..
Uksekell helises. Jooksin kiirelt alla, avasin ukse ning hakkasin oma mantlit selga toppima.
"Wow, Karmen, sa näed täna vääääga kena välja," sõnas Tanel ning astus tuppa, visates oma jalanõud koridorinurka ning suundudes elutuppa. Ta hüppas diivanile ja heitis pilgu enda ümber.
"Nagu ma näed, pole su vanemaid kodus," jätkas ta.
"Ei ole jah, täna olen üksi," vastasin ma.
"Siis ma ei saagi seda tüüpilist 'toon ta kell 11 koju' repliiki lausuda," sõnas Tanel ning ajas huuled prunti, püüdes jäljendada mossitamist.
"Jahahh," naersin ma kergelt.
"Aga tegelikult," jutustas poiss edasi,"võiksime ma ka vabalt siia jääda, kahekesi."
Tanel vaatas kavalalt mulle otsa ja kissitas oma silmi armsalt. Vaatasin talle kahtlevalt otsa.
"Ei..." sõnasin ma siis kindlameelselt, "sul on ju kindlasti midagi korraldatud, ei tahaks sellest ilma jääda."
Vaatasin Tanelile sama kavalalt otsa ning poisi näole ilmus jälle naeratus, mis meenutas mulle 6-aastast last, kes šokolaadi näeb. Ma olin ise ka kunagi selline...

...Kõndisime mööda vanalinna, hoides üksteisel käest kinni. Raekojaplatsile jõudes avanes mulle vapustav vaatepilt, kuidas lumesajus valgustatud Raekoda tekitas taevas olevatele pilvedele varju.
"Kuhu sa mind siis viid?" küsisin Tanelilt.
"Küll sa näed," vastas poiss salapäraselt.
Liikusime üle Raekoja platsi ning Tanel juhtis mind enda järel ühest mulle tundmatust käigust või tänavast sisse.
Järsku poiss peatus ning osutas käega ühe ukse poole, mis viis arvatavasti kuhugi keldrikorrusele. Vaatasin üles ja nägin ühte silti, "Desiree muinasjutt". Ma polnud sellisest kohast kuulnud, oli see mingi kohvik?
Liikusin Taneli järel alla ning ta avas minu ees ukse. Minu ees avanes pilt ühest väga armsast kohvikust. Suure ruumi seinad olid kaetud punakaspruuni mustrilise tapeediga ning riiulitele olid asetetud küünlad. Kohvik ise oli aga täiesti tühi, mitte ühtegi inimest ma seal ei näinud, vaid tagant köögist kostus vaikset askeldamist. Ruumi keskel oli kaetud üks ümmargune laud..
"Wow, siin on nii ilus," laususin ma, kui olime istunud, "kuidas sa siin küll nii..."
"No ütleme, et mul on tutvusi," muigas Tanel.
Kui olime veidike aega rääkinud, saabus tagant ruumist üks kelner, kui nii võib öelda ning tõi meile eelroa...

Jõudsin koju, kui kell oli üksteist läbi. Uksele jõudes suudles Tanel mind ning jätsime siis hüvasti.
Astusin majja ning suundusin elutuppa. Ema ja isa olid juba kodus ning viimane luges diivanil ajalehte. Või vähemalt oli püüdnud seda teha, sest tol hetkel isa lihtsalt magas, leht lahtiselt kõhul. Läksin kööki ema juurde, kes parasjagu nõusid pesi.
"Karmen," sõnas ta vaikselt, et mitte isa äratada, "noh, kuidas siis läks?"
Ma ei vastanud talle, lihtsalt naeratasin.
"Kas teie vahel susiseb ka midagi?" jätkas ema oma küsimustega.
"No kui ma sellest 'susisema' tähendusest õigesti aru sain, siis jah," vastasin ma.
"Kas see on see Emma vanem vend või?"
"Jah, Tanel."
"Kas ta meeldib siis sulle?"
"Väga," püüdsin ma emale vaikselt, kuid käsi vehkides seletada, "arvan, et olen armunud."
Ema näole ilmus kerge naeratus. Kindlasti mõtles ta sel hetkel o m a esimesele armastusele. Me polnud kunagi sellistel teemadel rääkinud.
"Ema, milline oli sinu esimene armastus?" küsisin ning istusin köögitoolile.
Ema punastas ning pööras end tagasi kraanikausi poole.
"Noh..." alustas ta, "see oli vast aastal seitsekümmend kaheksa, olin siis 14-aastane tüdrukutirts. Mulle meeldis väga-väga üks klassivend, ta oli üpriski 'kuul' meie klassis ning mina mitte. Ta ei pööranud mulle kunagi tähelepanu, kuid siis ühel päeval äkki kutsus mind kohtama. Eks see oli jah selline eriline tunne ning võib-olla midagi enamat kui lihtsalt sõprus, kuid ma olin siis ikka nii noor ja naiivne..."
Kuulasin huviga ema juttu, kuid varsti hakkas mul uni peale tulema ning tahtsin kangesti magama minna. Kui ema lõpetas läksingi ma oma tuppa ning pugesin ka varsti teki alla...