Me Meie #14 (8)

...Minu ees seisis Tanel. Tal olid pidulikud riided, mis imehästi talle sobisid, no tõesti, imehästi.
"Soovite tantsida, demoiselle?" küsis poiss ning kummardas.
"Ma ei teadnud, et sa prantsuse keelt oskad," mainisin ma.
"Eeltöö on tehtud..." vastas Tanel.
Ulatasin Tanelile graatsiliselt käe ning tõusin püsti, teised vaatasid mind imestusega, kui Tanelile järgnesin. Tunne oli väga veider, kõhus keeras, süda tuksus vaatamata mu madalale vereõhule vaat et 200 korda minutis. Kui jõudsime saali keskele, kadus valgus peaaegu üldse, vaid üksikud valgusallikad näitasid nüüd valgust, muusika lakkas sootuks. Paarid kogunesid saali keskele. Just mõeldes sellele, lähenes Tanel mulle, pani käed mu pihale ja tõmbas mind järsu liigutusega enda poole. Ma võpatasin, kuid panin oma käed ta õlgadele.
Algas muusika, lõpulugu, aeglane, segu kaasajast ja klassikalisest, romantiline... See kõik oli nii võõras minu jaoks, Tanel pidi vist küll väga hea sõber olema, et mulle seda rõõmu tegi.
"Miks sa kellegagi oma klassist ei tantsi?" küsisin talt vaikselt.
"Ma lihtsalt ei saanud sind kasutamata jätta, sa näed täna väga kaunis välja," sosistas Tanel mulle kõrva.
Liikusime aeglaselt muusikarütmis ning mind valdasin väga erinevad mõtted, mõtlesin vist oma kümnest asjast korraga, ühel hetkel mu aju enam ei suutnud ja liikusin Taneliga lihtsalt kaasa. Jäin vist püstijalu ja silmad lahti magama, kuigi mu jalad liikusid edasi ja füüsiline keha viibis veel tantsusaalis. Tanel võttis mu ümbert tugevamini kinni, nii, et liibusin rohkem tema vastu, libistasin ka oma käed tugevamini tema õlgadele...
Mitme minuti pärast muutus muusika vaiksemaks, aeglasemaks, kuni vaibudes täiesti kustus. Nagu lummatud sellest kõigest, liikusid ja tantsisid paarid veel veidike edasi, alles siis oma unelmaist ärgates.
Ma ei julgenud Tanelile otsa vaadata. Kui meie pilgud kohtusid, läksid mul põlved nõrgaks ja süda hakkas rinnus taguma. Pidu sai läbi, rahvas hakkas lahkuma. Kõndisime Taneliga saalist välja ning viipasin talle veel hüvastijätuks, kui ta oma klassivendadega garderoobi teisele poole kadus. Saabusid Mari, Adeele ja Anna. Nende näod olid nii metsikult üllatunud, ükski meist ei avanud oma suud, vaid Adeele oli pisut löödud.

Kõndisime majast välja, Anna läks ühes suunas, Mari ja Adeele teises ning mina bussipeatuse poole. Õues oli tapvalt külm, kuid mul polnud väga jahe. Noh, muidugi oli, mu varbad olid külmunud, sääred samuti... Aga mind valdas rahulik ja soe tunne. Ma ei teadnud, millest see on...
Kui jõudsin koju, võtsin pärlikee kaelast ning asetasin oma riiulil olevasse ehtekarpi, odavate sõrmuste ja käevõrude vahele. See ei sobinud sinna sugugi, aga seda niisama lauale vedelema jätta polnud ka ilus.
Mõtlesin terve õhtu sellele, et kool on selleks aastaks läbi, algavad jõulud. Olin saanud jõulupaki mingilt klassivennalt, vähemalt arvasin nii. Pakis oli tavaline pruun pildiraam ja suur twixi šokolaad, mis tegelikult ei pakkunud mulle üldse huvi, kuigi šokolaadi sõin juba esimesel õhtul ära. Ega mu enda kink Liisbethile parem polnud, põhjapõdraga kruus väikeste šokolaadikommidega. Paras tema jaoks.
Sel õhtul oli minust läbi käinud mingi "plõks", nagu oleks keegi nupust kütte kõvemaks keeranud, mind ellu äratanud. Ma ei teadnud millal see täpselt juhtus, kuid minu enesetunne, meeleolu ja kõik oli ühtäkki muutunud. Ma mõtlesin lumele, lumisele kuusele metsas, mis hiljem meie tuppa toodi. Ma mõtlesin juba kevadele, kuidas linnud laulaksid, kuidas veed vuliseksid. Ma mõtlesin sügistele õundele, mis alguses on pisikesed rohelised punnid, kuid nad kasvavad, kosuvad, neist saavad kaunid ja üüratult maitsvad punased viljad...