Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 51]UUS HOOAEG! (59)

19.06.2011 21:42, x1258 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

51.SUUDLUS

Buss veeres mööda sügavaid vihmalompe Hoxteri bussipeatuse ette ja avas oma uksed. Tõmbasin sügavsinise jope hõlmad rohkem enda ümber ja surusin käed sügavamale taskusse. Jooksin vihma eest kaitsva bussipeatuse katuse alt välja ja astusin bussi viimasest uksest sisse. Heitsin kiire pilgu oma käekellale - seier tiksus täistunni poole, umbes kümne minuti pärast saab neli.
Kõndisin kõige viimase istmerea poole ja istusin akna ääres asuvale nahkistmele, mis oli seljatoest veidi katki kärisenud. Sobrasin oma jope sisetaskutes ja võtsin välja tuliuue Mp3'e. Harutasin kõrvaklapid pusast lahti ja toppisin need kõrva. Panin muusika käima ja ümisesin Lady Gaga ,, The Edge Of Glory'le" kaasa.
Vahtisin aknast välja, kuigi midagi polnud eriti näha - vihmapiisad voolasid aeglaselt mööda akent alla ja muutsid aknaklaasi häguseks. Nihkusin aknale lähemale ja toetasin pea vastu klaasi, tegemata välja bussi rappumisest ja äkilistest pööretest.
Buss venis justkui teosammul mu kodutänava poole, kuid keeras ristmikul ära. Mu bussipeatusest tuli hulk maad tagasi kõndida, sest lähemat bussipeatust polnud. Oli muidugi üks bussipeatus, mis oli kodule lähedamal, kuid seal peatusid bussid, mis minu kooli juures ei peatunud. Ema oli saanud uue töö uhkes vabrikus, kus valmistati meigiasju. Isa aga töötas endiselt töökohas, mille ta oli juba siia kolimisest saadik leidnud.
Number kolmkümmend üks buss peatus Hoop'i bussipeatuses ja avas vaiksel sisinal uksed. Hüppasin istmelt maha, panin Mp3'e kinni, panin selle tagasi jope sisetaskusse ja sammusin bussist välja, kapuutsi jälle pähe tõmmates. Hakkasin tagasi ristmiku poole kõndima, et sealt ümber nurga minna ja siis koju kõndida. Ristmiku juurde jõudes nägin ma tuttavat kuju - Carl sörkis üle tee.
Carl oli pärast poole aasta möödumist koolis käima hakanud, kuid ema soovis, et ta läheks mingisse teisse kooli. Nad olid emaga vaielnud, kuid Carl oma tahtmist siiski ei saanud, et me õpime samas koolis. Mõnes mõttes olin ma õnnetu, sest vahel oli seltsi vaja, kui olin Samanthaga tülis. Kui aga teise nurga alt vaadata, siis oli siiski parem, et poiss minuga samas koolis ei käinud. Iga koolipäeva lõpus saime ristmikul kokku, isegi siis, kui üks meist pidi natuke ootama.
Peatusin nurga juures ja viipasin Carlile, et olin siin. Carl lehvitas vastu ja möödus napilt sinisest furgoonist, mis vilinal ja kriuksudes peatus. Juht karjus midagi ja näitas Carlile keskmist sõrme. Carl vaid muigas suunurgast ja ei teinud sellest välja. Poiss jooksis edasi minu juurde. Ta peatus minu juures hingeldades ja toetus vastu põlvi. Paari hetke pärast ajas ta end sirgu, nookas kortermaja poole, kus me elasime ja hakkas selle poole sammuma. Järgnesin talle, kuni jõudsin tema kõrvale.
,,Kuidas päev läks?" päris Carl kotti õlal kohendades.
,,Polnud vigagi," vastasin ma mornilt. ,,Läksime vaid Samanthaga tülli. Kuid me lepime ruttu ära," lisasin ma kiiresti, kui nägin Carli näole ilmuvat ilmet - poiss muutus uuesti rahulikuks.
,,Kuidas siis sinu koolipäev möödus?" uurisin ma omakorda oma sisetaskus olevat Mp3'e näppides - vahtisin oma jalgu, sest ma ei tahtnud Carlile otsa vaadata.
,,Mingi paar viimase klassi kutti kaklesid meie klassi tüdruku pärast," vastas Carl muretult. ,,Davina pärast."
,,Mhm," ütlesin vaid ja jätkasin Mp3'e näppimist.
Davina oli minu pikkune ja vanune tüdruk, kes käis Carli klassis. Ta oli lahke iseloomuga ja ta oli tegelikult väga ilus. Tal olid kohevad meekarva lokid, sinakashallid säravad silmad, mis asusid mustade raamidega prillide taga ja tedretähnid. Ta käis ilusasti riides - tüdruk oli vahel meil külas käinud, sest tema ja Carl sõbrustasid. Olin nendel külaskäikudel näinud, et nende vahel polnud midagi enamat, kui sõprus.
,,Davina nuttis," jätkas Carl - kuulasin vaid ühe kõrvaga. ,,Üks poiss ütles talle väga inetuid sõnu ja roppusi ja teine kutt virutas talle selle eest vastu lõugu," - Carl muigas - ,,Ja õnneks õpetaja tuli ka kohale. Õnneks viidi see esimene kutt direktori juurde - õps ütles, et see teine kutt käitus õieti. Õpsid on vahel väga veidrad," märkis ta.
,,Jajah," pobisesin ma vastuseks ja kiirendasin sammu, kui me kodu juurde jõudsime.
,,Mis on?" küsis Carl ja asetas käe minu õlale, sundides mu peatuma. ,,On midagi juhtunud, et sa nii eemalviibiv oled?"
,,Ei," vastasin ma ebalevalt, Carl kortsutas kulmu. ,,Ma olen lihtsalt Samantha ja minu vahelise tüli pärast - eee - vapustatud. No, tead küll - esimene tüli." Kuidagi moodi suutsin ma midagi kokku puterdada - oh, kuidas Carli olemasolu mulle nüüd mõjus. Armastasin teda selle pika aasta jooksul veel rohkem!
,,Ahah," ütles poiss aeglaselt. ,,Saan aru." Kuid ta ilmselgelt ei saanud aru.
Läksime uksest sisse ja suundusime trepikotta. Vantsisime trepist ülesse ja ma proovisin märkamatult sammu kiirendada - tahtsin oma põse vastas tunda pehmet patja. Läksime koridori ja avasime oma korteriukse. Ma tõmbasin saapad kiiresti jalast, sikutasin sügavsinise jope seljast, riputasin selle nagisse ja sörkisin oma tuppa. Olin kindel, et Carl kehitas mõistmatult õlgu.
Läksin oma tuppa ja potsatasin voodile. Viskasin koolikoti enda kõrvale ja sobrasin mõnda aega selles. Siis tõmbasin välja telefoni ja lõin klapi ülesse. Mulle oli tulnud kaks sõnumit ja üks vastamata kõne. Vaatasin ennem, kes oli helistanud. Mul jäi hing kinni. Alex. Siis vaatasin ühte sõnumit. See oli Samanthalt. Seal oli kirjas:

Kuule, mul on tõesti kahju, et me sellise asja pärast tülit.sesime.
Lepime palun ära, kohtume koolis ja räägime asjad klaariks.
Palun. Sam.


Kehitasin õlgu - me võisime küll ära leppida, kuid mind huvitas rohkem sõnum, mida ma polnud veel vaadata jõudnud. Avasin selle ja mul jäi jälle hing kinni. Ka see oli Alex'lt. Asusin õhinaga lugema. Seal oli kirjutatud:

Hei, Cameron.
Mõtlesin, et äkki sa viitsiksid tulla täna minuga välja.
Võiksime minna lihtsalt parki jalutama ja siis näiteks kohvikusse.
Maksan ise.
Kokku saaksime võib-olla poole seitsmest.
Kas sobib? Alex.


Mul käis pea ringi. Kohting Alex'ga? Vapustav. Aga mu südametunnistus ütles mulle, et ma reedaksin niiviisi Carli. Aga mismoodi? küsisin ma endalt. Ta ju pole mind välja kutsunud. Me pole isegi suudelnud või välja läinud koos. Mismoodi ma saan temale haiget teha, kui ma isegi ei tea, kas ta isegi armastab mind?

Saatsin Alex'le vastuseks: Olgu pealegi. Saame kokku pargis, purskkaevu juures. Cameron.

Väljusin sõnumite kaustast ja lõin klapi kinni. Viskasin telefoni padja juurde, kuid jättsin selle häälele - mine tea, äkki Alex helistab. Viskasin end pikali ja sulgesin silmad - praegu kulub mulle ära üks lühike uinak. Mul vajusid silmad kinni ja mulle jõudis kohale, kui pikk see aasta ikka olnud on.
- - -
Mõnda aega hiljem kõndisin ma pargi poole, süda rinnus ärevalt puperdamas. Rahustasin end mõttega, et kõik läheb raudselt suurepäraselt, kuigi ma ei saanud seda garanteerida. Mul oli seljas moeka lõikega varrukatega kleit, mis ulatus mulle põlvedeni. Alla olin ma pannud veel retuusid ja põlvikut - suht jahe oli. Jalas olid mul keskmise kontsaga kingad ja käes hoidsin ma pisikest käekotti. Keerutasin seda veidi, samal ajal ümisedes mingit kummitama jäänud lauluviisi.
Jõudsin paari minutiga parki ja kõndisin purkaevu juurde. Lõdisesin veidi - tõesti oli jahe. Ega novembri algus mingi nali ei ole, isegi, kui on alles 1.november. Ja juba Alex tuligi. Tal olid nii pidulikud kui ka tavalised riided.
,,Oled valmis minema?" uuris poiss mind käevangu võttes.
,Jah," vastasin ma rõõmsalt. ,,Lähme!"
Kõndisime sügavamale parki. Hoidsime käest kinni, naersime, jutustasime ja lobisesime koolist ning muudest asjadest. Ma olin lihtsalt õnnelik. Nii õnnelik. Ma arvasin, et seda õhtut ei saa rikkuda miski. Ma eksisin.
- - -
Alex pakkus, et saadab mu koju. Ma ütlesin, et pole vaja, kuid siis avastasin ma, et pime London oli pimeduses väga kõhe. Alex oligi siis öelnud, et tal on aega küllalt ja ta saadab mind koju.
Me kõndisime mööda hämarat tänavat, mis oli juba mu kodutänav. Kortermaja oli veel kolme maja kaugusel, kui Alex peatus ja mu enda poole keeras. Vaatasin tema ilusatesse, tumepruunidesse silmadesse ja mu süda tuksles kiiresti rinnus. Kas nüüd tuleb tõesti see, mida ma olin kõigest hingest oodanud?
,,Kas sa tead, kui palju ma sind tegelikult armastan, Cameron?" sosistas Alex mulle lähemale kummardudes.
,,Ei," vastasin ma samuti sosinal.
,,Siis võin ma vastata, et meeletult," lausus Alex ja kummardus mulle veelgi lähemale.
Ta kummardus veelgi ja ma tõusin talle vastu. Alex oli minust hulga pikem, nii et pidin kikivarvukile tõusma, mis oli kontsadega suht raske. Siis ma tundsin poisi hingeõhku oma näo vastas. Tema keel puudutas mu huuli. Mu huuled kohtusid tema omadega. Ja me suudlesime. Tõesti. Nagu ma olin oodanud.
,,Khm." Keegi köhatas väga jäiselt.
Ma eemaldusin vastumeelselt Alex''st. Poiss tegi sama ja samuti vastumeelselt. Ka tema oleks mitu minutit veel minuga suudelnud. Vaatasin, kes oli köhatanud. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Mul vajus suu lausa lahti. See oli Carl.
,,Carl," ahhetasin ma. ,,Mida sina siin teed?"
,,Seda tahaks ka mina teada," sõnas Alex jäiselt.
Carl vastas: ,,Meil on asi vaja klaarida. Meil on vaja üks kana kitkuda. Cameron, palun eemaldu."
Carl tuli mulle lähemale ja proovis mu eemale tõugata. Aga Alex'i kaitsev käsi peatas ta.
,,Tal on õigus sellest teada," urises Alex.
,,Millest?" nõudsin ma.
,,Ühest asjast," pressis Carl läbi hammaste. ,,Sellest asjast, et me oleme Alex'ga vennad."
Mul vajus suu veel rohkemgi lahti.

- - -

Autori kommentaar »

Uus hooaeg - enjoy!!! Peaaegu 10 000 tähte!

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 40
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

sireloks


Isegi kui see pole parimates, siis minu jaoks jääb see alati parimaks!
 

sireloks


Isegi kui see pole parimates, siis minu jaoks jääb see alati parimaks!
 

sireloks


Isegi kui see pole parimates, siis minu jaoks jääb see alati parimaks!
 

sireloks


Isegi kui see pole parimates, siis minu jaoks jääb see alati parimaks!
 

sireloks


Isegi kui see pole parimates, siis minu jaoks jääb see alati parimaks!
 

SweetyKitten

OMG mida lõppu hirnusin herneks, nii kurb tglt juuh
 

-Beanbiten-

sireloks - Sa oled ametlikult hulluks pärjatud!
SweetyKitten - Kuidas võtta...
 

annely1997

Super lugu ikka ju!
 

-Beanbiten-


 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima