Seiklused vannitoas. (6)

Oli sombune kolmapäeva pärastlõuna. Tallinnas, suures kortermajas, elas perekond Vasar. See perekond oli rikas, kuid nad ei tahtnud oma raha kulutada, et kuhugile mujale elama minna. Nad teesklesid, et on vaesed inimesed, samal ajal kui teenisid raha aina rohkem juurde.
Nende korter, kus nad elasid, oli hästi suur. Võib-olla kõige suurem üldse terves kortermajas. Peale selle oli neil hästi suur vannituba - suur vann, kraanikauss, dušinurk ja muud vajalikud asjad. Perekond Vasarale meeldis nende vannituba väga.
Parajasti olid ema Riina ja tema tütar Hedvig poes. Isa Toomas oli tööl, kus ta töötas hästi palju arvutis. Hedvig ja Riina olid just astunud toidupoodi, kui nad vaidlesid tuliselt hambaharja teemal.
,,Ma ei taha endale uut hambaharja!" virises kümnene Hedvig, kes teeskles nuukseid.
Ema Riina aga sellele õnge ei jäänud ja hurjutas: ,,Hedvig, sul on vaja hambaid puhtana hoida! Sa viskasid hambaharja aknast alla ja sa loodad, et see on sinu suu jaoks piisavalt puhas?"
,,Aga õpetaja käskis meil hambaharja aknast välja visata," luiskas Hedvig, lootes selle valega oma hambaharja alles jätta.
,,Ei," ütles ema kindlalt. ,,Täna ostame me uue hambaharja ja jutul lõpp. Ja sinu virisemise pärast ei osta ma sulle kommi ka."
Hedvig kiirustas kärust eemale ja läks vihaselt ajakirjade juurde. Kommid ei puutunud ju sellesse teemasse! Miks ema pidi siis talle mitte kommi ostma? Hiljem, umbes kahekümne minuti pärast, tuli ema käru lükates kohale.
,,Lähme kassase," käsutas ta Hedvigit. ,,Meil pole aega siin passida. Isa tuleb varsti koju ja me peame su vana hambaharja ära viskama."
,,Kas ma ei võiks selle alles jätta?" nurus Hedvig. ,,Äkki mul on seda mingis kunstitunnis vaja?"
,,No olgu," nõustus ema Riina. ,,Kuid ma hoian seda oma kapis."
Hedvig vajus norgu. Kui ema ütles ,,oma kapis", siis see tähendas, et ta hoiab seda luku taga. Hedvig veendus, et ta näeb oma vanat hambaharja koju jõudes viimast korda ja hüvasti! Hedvig vahtis oma uut hambaharja sellise näoga nagu see oleks tema süü olnud.
Hambahari oli ilus valge ja sellele oli joonistatud musta ja lilla värviga ilus muster. Harjased olid hambaharjal valged, helesinised ja lillad. Tegelikult oli hambahari väga ilus ja nüüd ei olnud Hedvig enam vihane. Ta oli hambaharjasse tema ilu pärast juba kiindunud.
Ema Riina maksis kauba eest, kuhjas asjad kahte kilekotti ja läksid Magistralist välja. Hedvig oli palju rõõmsameelsem ja hoidis oma uut hambaharja käes - loomulikult pakendis - ja keksles sellega õnnelikult.
,,Mul on uus hambahari, mul on uus hambahari!" kilkas ta vahetpidamata.
,,Räägi veidi vaiksemalt, inimesed vaatavad," noomis ema Hedvigit, kuid sisimas oli ema rõõmus, et tütar oli vanast hambaharjast üle saanud.
Koju jõudes võttis ema vana hambaharja kätte ja viskas selle oma kapinurka. See hambahari võis veel kaua aega seal olla... Hedvig rebis koju jõudes kohe oma uue hambaharja pakendist lahti ja pani selle spetsiaalsesse topsi, kuhu nad tavaliselt hambaharjad panid. Seejärel keksles Hedvig rõõmsalt minema.
Hambahari, uus hambahari, pilgutas oma sädelevaid siniseid silmi ja vaatas üllatunult ringi. Ta ei vaadanud enam makaronipakke ja igasuguseid moosipurke. Ta vaatas hoopis üht lahedat, hiiglaslikku ja ilusat vannituba. Vannituba oli üleni valge - dušinurk oli valge, vann oli valge, vaip oli valge, pesumasin oli valge. Absoluutselt kõik.
Hambahari vaatas oma naabreid. Tema kõrval olid kaks temast vanemat hambaharja. Üks oli oranž ja teine roheline. Nad ei teinud uustulnukat märkamagi. Peale hambaharjade oli topsis veel üks rõõmsameelne hambapastatuup.
Hambapastatuup ütles rõõmsalt: ,,Tere, uustulnukas! Mina olen H.P.T. - see on mu hüüdnimi. Kuidas sind kutsutakse?"
,,Ma ei tea," vastas uus hambahari õnnetult. ,,Ma ei tea oma nime."
,,Pole midagi," sõnas H.P.T. lohutavalt. ,,Keegi meist ei tea oma nime siia tulles. Mõtle lihtsalt mingi nimi välja!"
Uus hambahari mõtles ja mõtles. Lõpuks mõtles ta, et ta nimi võiks olla Valgepea, sest tema ülemised harjased olid valged.
,,Mu nimi on nüüd Valgepea," ütles Valgepea rõõmsalt. ,,Kuna minu kõige ülemised harjased on valged."
,,Kas su nimi ei peaks siis hoopis olema Valgeharjas?" naljatas H.P.T..
,,Ei, just Valgepea," oli Valgepea kindel.
,,Kas sa oled kunagi vannitoas ringi rännanud?" päris Valgepea siis ja vaatas vannitoas uudishimulikult ringi.
,,Kunagi ammu," vastas H.P.T. veidi ükskõikse häälega. ,,Siis ei olnud siin nii huvitav. Kohtusin ainult upsakate šampoonide ja jalarätikuga."
,,Aga me ju võiks uuesti seiklema minna," pakkus Valgepea lootusrikkalt. ,,Äkki leiame midagi muud, mis on lausa väga huvitav?"
H.P.T. kõhkles. ,,No olgu," andis ta lõpuks alla. ,,Kuid proovime midagi huvitavat leida, eks ole? Siin vannitoas on tegelikult üsna igav."
Valgepea noogutas. ,,Ma luban."
Seejärel hüppasid H.P.T. ja Valgepea topsist välja ja hakkasin mööda kraanikausiäärt minema. Äär oli libe, sest keegi oli hiljuti siin käsi pesnud. Valgepea libises, kuid H.P.T. sai napilt tema harjastest kinni.
,,Ära kuku," hoiatas H.P.T. ja vaarus edasi.
Järsku kuulsid nad seljatagant kaks hingeldavat häält. Valgepea ja H.P.T. pöörasid ümber ning nägid, et ülejäänud hambaharjad kiirustasid neile järele. Ees oli oranž, tema taga tuli roheline.
,,Kuhu te lähete?" päris oranž hambahari huvitatult.
H.P.T. vastas jäiselt: ,,Sina Snuff, mine koju tagasi. Me lähme Valgepeaga uurimisretkele."
,,Ah see on siis Valgepea?" ütles Snuff ja tuli Valgepeale lähemale. Nad tonksasid üksteist harjastega - see oli vana hambaharjade tutvumiskomme.
,,Kas me võime Stud'ga kaasa tulla?" uuris Snuff siis, kui Stud'ks nimetatud hambahari nende juurde jõudis.
H.P.T. kõhkles, kuid Valgepea oli nõus. ,,Loomulikult," kinnitas ta enne, kui H.P.T. midagi öelda jõudis. ,,Koos on lõbusam!"
Snuff ja Stud naeratasid rõõmsalt ja järgnesid tuigerdades H.P.T.'le ja Valgepeale. Nad olid jõudnud kraanikausi ääreni ja hüppasid tualettpotile. Kamp vaarus edasi, hoidudes nupust eemale, mis lasi kõik väljaheited alla.
,,Miks sa nendel kaasa tulla lubasid?" sisistas H.P.T., kui nad Valgepeaga teistest piisavalt kaugel olid. ,,Nad oleksid võinud oma topsi jääda."
,,Miks nad ei oleks pidanud kaasa tulema?" küsis Valgepea muretult. ,,Las naudivad seiklust."
,,Kui see üldse tuleb," pomises H.P.T. endamisi, kui Valgepea ei kuulnud.
Snuff, Stud, Valgepea ja H.P.T. hüppasid tualettpotilt põrandale - ennem libistasid end allapoole, hüppasid prügikastile ja siis põrandale - ning hüplesid vapralt edasi. Nüüd hakkas ka Valgepea muretsema - äkki mingit seiklust ei tulegi? See paistis aina tõenäolisem olevat, sest kuskil ei paistnud mingit seiklust silma.
Kuid järsku libises nende ette hiigelsuur erkoranž švamm, kes oli üleni vahune ja märg. Ta huilgas rõõmsalt. Švammi otsas istus väike lõhnaõlipudelike, kes hoidis enda ümber imepeenikesi nööre, mida ta oli samuti ümber švammi kinnitanud. Ka lõhnaõlipudelike oli rõõmsameelne. Valgepea oli kartnud, et lõhnaõlipudelike on upsakas nagu H.P.T. oli kirjeldanud šampoone.
,,Kes te olete?" päris švamm õhinal Valgepealt, H.P.T.'lt, Stud'lt ja Snuffilt.
,,Mina olen Snuff," tutvustas Snuff. ,,Ja need on Valgepea, H.P.T. ja Stud."
,,Meeldiv kohtuda," sõnas lõhnaõlipudelike. ,,Mina olen Mõnna-Lõhna ja see on Švammy."
,,Meeldiv kohtuda," kordas H.P.T. Mõnna-Lõhna sõnu ja püüdis naeratada. Kuid tema suunurgad vaid tukslesid veidi.
,,Mida te teete siin?" uuris Švammy huviga. ,,Kas te ei peaks oma topsis olema?" Ta nookas peaga topsi poole, mis oli väga kõrgel, kraanikausil.
,,Ei," vastas Stud ja muigas. ,,Me seikleme. Me tahame vannituba teise pilguga näha."
,,Ahah." Mõnna-Lõhna vajus mõttesse. ,,Aga seigelge siis meiega koos!" hüüatas ta siis rõõmsalt.
,,Jaa, ikka!" hüüatasid Valgepea, Stud ja Snuff korraga. H.P.T. oli vait - ta ei tundnud sellest seiklusest enam erilist rõõmu.
Kõik ronisid hiiglasuure švammi peale ja sõit läks lahti. Mõnna-Lõhna juhtis Švammy't osavalt ja tegi ka äkilisi jõnksatusi, mille peale kõik kiljatasid ja naersid. H.P.T. vaid naeratas, kuid see oli ka midagi. Valgepea oli väga rõõmus, et ta esimene päev oma uue omaja juures on nii seiklusi täis. Švammy seljas sõitmine oli üks paras seiklus. Nad kihutasid mööda põrandat edasi-tagasi ja tegid äkilisi pöördeid. Kõigile see meeldis. Järsku aga Švammy peatus - ta hingeldas.
,,Oota... Mõnna-Lõhna... veidi... puhkust..." hingeldas Švammy. Mõnna-Lõhna hingeldas samuti - ohjade kontrollimine oli ka üks paras pähkel, kuna Švammy oli päris vallatu švamm.
,,Ma olen väsinud," ohkas Švammy. ,,Järsku läheks kuhugile mujale ja veidi aeglasemalt? Mul hakkas sellest keerutamisest pea ringi käima."
,,Olgu pealegi," nõustus Mõnna-Lõhna. ,,Kas teised on ka nõus?"
,,Jap," vastasid Valgepea, Stud ja Snuff kooris. H.P.T. kehitas õlgu ja noogutas, mis tähendas, et ta oli nõus.
Švammy loivas aeglaselt dušinurga poole. Uks oli lahti lükkatud ja välja paistsid igasugused šampoonid ja dušigeelid. Kokku oli neid umbes viisteist tükki. H.P.T. sisistas vihaselt.
Švammy ütles: ,,Kuule, šampoonid pole nii hullud ju! Natuke edvistavad, kuid tegelikult pole neil täitsa vigagi - vähemalt lõhnavad hästi."
Šampoonid polnud nende külaskäiguga rahul. Nad just vaidlesid mingi asja üle, kui teised tulid. Kõik šampoonid olid naissoost ja sellepärast nad edvistasidki. Nad kõõritasid Snuffi, Stud'i, Valgepead, H.P.T.'d, Švammy't ja Mõnna-Lõhna pahaselt.
Üks šampoon ütles: ,,Teid pole siin oodatud, minge minema! Daamid peavad tähtsate teemade üle vaidlema!"
H.P.T. vastas jahedalt: ,,Tead, Yvonne, ma sinu asemel hoiaks oma suu kinni." Teistele ütles ta: ,,Ma ei taha siin olla, need eputised ajavad mind vihale. Lähme ära."
Teised nõustusid ja Švammy libises endiselt märjana edasi, kuni nad jõudsid vanni juurde. Hambaharjad ja H.P.T. jäid vanni vahtima, sest nad ei teadnud, kuidas üles saada. Švammy ja Mõnna-Lõhna aga paistsid teed teadvat, sest nad lähenesid vannile.
,,Kuidas me ülesse saame?" küsis Valgepea.
,,Ma ei tea," ütles Snuff nõutult harjaid raputades.
,,Tulge," hõikas Mõnna-Lõhna. ,,Sissepääs on siin!"
Mõnna-Lõhna hüppas Švammy'lt maha ja tonksas vanni. Ja hambaharjade ja H.P.T. jahmatuseks libises nende ette väike pappkarp. Mõnna-Lõhna ja Švammy hüppasid sisse. Valgepea, Snuff, Stud ja H.P.T. järgnesid neile.
,,Ma pole seda ennem kunagi näinud," ütles H.P.T.
,,Me paigaldame selle siis, kui inimesi pole," selgitas Švammy vannile astudes. ,,Tõmbab vähem tähelepanu."
,,Kraani, pane vesi jooksma!" hüüdis Mõnna-Lõhna kraanile, mis eemal oli.
Kraan läkski lahti ja vesi hakkas vanni jooksma. Aga põhjas polnud korki. Valgepea vaatas tühja auku, millest vesi läbi voolas.
,,Korgi peaks ette panema," nentis Valgepea.
,,Oi!" hüüatas Švammy. ,,Ma unustasin!"
Seejärel läks ta korgi juurde ja tõukas seda. See kukkus kolinal vanni. Švammy hüppas sellele huilates järele ja maandus korgi kõrval maheda lärtsatusega. Ta tonksas korki edasi ja see libises auku.
,,Valmis!" hüüdis Švammy. ,,Kraani, vesi võib nüüd voolata!"
Kraani oli vahepeal vee laskmise peatanud. Nüüd lasi ta jälle veel voolata ja see jäigi nüüd vanni püsima. Kraani laskis vanni vett ainult kümme sentimeetrit. Švammy ulpis veepinnal õnnelikult.
,,Tulge!" hüüdis ta ja kadus vee alla. Paar hetke hiljem ilmus ta jälle veepinnale.
Mõnna-Lõhna läks ettevaatlikult - ta ei hüpanud nagu Švammy, vaid laskus. Ta võis hüpates katki minna. H.P.T. järgnes neile, tema peale jäänud hambapasta uhtus laiali. Pikkamisi järgnesid neile ka hambaharjad - ennem Stud, siis Valgepea ja kõige lõpuks Snuff. Nad lõbutsesid mõnda aega, kuid siis läks igavaks.
Valgepea ohkas: ,,Ma arvan, et meie seiklused on nüüd lõppenud."
,,Kuid oli siiski huvitav," tunnistas H.P.T..
,,Lähme nüüd koju!" pani Snuff ette ja teised olid temaga nõus.
Ülejäänud hambaharjad ja H.P.T. järgnesid Snuffile. Nad läksid mööda põrandat edasi, ronisid prügikasti abil tagasi tualettpotile ja sealt läksid nad tagasi kraanikausi juurde. Nad lasid lõbu pärast veidi liugu ja hüppasid siis korralikult oma topsi.
Siis tuligi just Hedvig, kes pidi oma hambaid pesema. Ta võttis Valgepea kätte, loputas seda vee all ja pani hambapastat. See oli ikka lahe seiklus, mõtles Valgepea omaette, kui ta oma harjastega Hedvigi valgeid hambaid hõõrus.

Lõpp

Autori kommentaar »