Twelve worlds[part 38] (5)

- - -

38.ESIMENE ÕPPETUND

Seisin keset väikest ruumi, mis tundus nagu direktori kabinet. Taga oli suur aken, millele olid siidkardinad ette tõmmatud ja akna ees oli pikk kirjutuslaud, mille taha oli lükatud tugitool. Kirjutuslauale oli kuhjatud terve kuhi raamatuid, siin-seal vedeles pärgamendirulle ja ühte tindipotti oli topitud viis sulge.
Kirjutuslaua ees oli väike karvane vaip, ukse kõrval oli taas kaks marmorsammast, kuid nüüd oli nende peal väike kuju. Mõlemal seinapoolel oli suur raamaturiiul, millele oli samuti topitud mitusada raamatut ja pärgamendirulli.
Eemal oli üks väike kapp, mille uks oli veidi irvakil, kuid ma ei läinud sinna nuhkima. Ma kõndisin natuke edasi ja vaatasin ringi - kedagi ei olnud. Mulle tundus asi veidi kahtlasena - keegi oleks ju pidanud mind õpetama, kus ta siis oli?
,,Vaata selja taha," ütles järsku üks naishääl ja ma võpatasin.
Pöördusin aeglaselt ringi ja vaatasin - midagi ei olnud. Kuid siis libises mu pilk uksele ja ma kiljatasin. Uksel oli näha paar rohelisi silmi, nina ja suu. Siis need justkui eemaldusid uksest ja minu ette ilmus minust umbes kakskümmend sentimeetrit pikem naine. Jõllitasin teda, suu imetlusest ja üllatusest lahti.
,,Ku-kuidas te se-seda te-tegite?" puterdasin ma jahmunult.
Naine naeratas, paljastades lumivalged hambad. ,,See on väärtuslik kunst," sõnas ta rahulikult. ,,Enamasti on see kaasasündinud. Seda on väga raske õppida." Selle peale vajus mu nägu veidi mossi.
Naisel olid meekarva juuksed, mis olid kinnitatud hobusesabasse. Ta nahk oli veidi tumedam kui mul ja ta naeratas pidevalt. Tal oli seljas süsimust kleit, mis oli allpool väga kitsas. Peale oli ta tõmmanud fuksiinpunase vöökohani ulatuva keebi ja jalas olid tal madala kontsaga kingad. Naine vaatas hindavalt minu välimust ja tema pilk libises ka minu näole. Punastasin kergelt, kui nägin, et naisel endal oli vaid väheke ripsmedušši ja huuleläiget. Võib-olla natuke põsepuna ka. Tundsin end väga kuninglikult.
,,Sul on nendes riietes ebamugav?" päris naine minu riietust vaadates.
,,Veidi jah," tunnistasin ma.
Ja nii lihtsalt see käiski - naine viipas käega ja mul olid nüüd seljas teistsugused riided. Jalas olid mul nüüd nööridega saapad, mustad sukkpüksid, teksaseelik ja selga oli mulle tõmmatud hõbedane polo ja peal oli kuldne vest koos läikivate nööpidega.
Naeratasin. ,,Aitäh."
Naine naeratas vastu. ,,Pole tänu väärt. Aga nüüd alustame sinu esimese õppetunniga. Läbi vee suhtlemisega."
Olin veidi segaduses ja vaatasin naisele küsivalt otsa.
Siis ilmus naisele selline ilme nagu ta oli midagi unustanud, ta lisas kiiruga: ,,Oi, ma ju unustasin oma nime öelda - mu täisnimi on Bellarina Milhova, võid kutsuda mind nimepidi."
,,Olgu," laususin ma vaid ja ootasin kannatlikult, kuni Bellarina hakkab mulle esimest õppetundi seletama.
,,Nii," alustas Bellarina. ,,Läbi vee suhtlemiseks on sul vaja marmorkaussi, võib ka olla graniidist või teemantist, kuid soovitav on võtta marmorkauss. Siis sul on vaja haldjavett, kui sul seda inimeste juures ei ole, siis kasuta kraanivett või võta lähimast veekogust. Nii, sul on kõik vajalik olemas - mida nüüd edasi teha?
Sa kallad vee kaussi nii, et pool kausist jääks tühjaks. Siis ootad, kuni vesi on selginenud - ei virvenda ega värise. Siis sa ütled vajalikud võlusõnad ja nime, keda sa tahad läbi vee näha. Kuid see, kellega sa tahad rääkida, võiks samuti marmorkausi koos veega muretseda - siis on võlujõud tõhusam. Kui inimesel parasjagu marmorkaussi koos veega ei ole, siis liigub su kõnelemine tema mõtetesse. Kui inimesel aga kauss veega on olemas, siis te näete üksteist läbi vee. On mingeid küsimusi?"
Ütlesin pead raputades: ,,Ei. Aga mis need võlusõnad on?"
,,Kohe näed," vastas Bellarina lihtsalt ja läks kapi juurde, mille uks oli irvakil.
Ta pistis käe kappi ja võttis sealt välja marmorkausi. Ta asetas selle maha, soris veel natuke aega kapis ja võttis välja suure klaaspudeli, milles oli hõbedaselt läikiv vesi - see haldjavesi pidi vist päris eriline olema. Bellarina tuli kausi ja pudeliga tagasi ja istus põrandale, järgisin tema eeskuju. Ta võtis pudelilt korgi ära ja kallas pool kausist vett täis. Vesi virvendas natuke, kuid Bellarina ootas selle ära. Kui vesi täiesti selginenud oli, vahtis Bellarina vett pingsalt.
,,Naetä mülli Cameroni*," sosistas Bellarina ja vahtis vett edasi.
Minu jahmatuseks tekkis sinna minu nägu, kuid see natuke virvendas. Siis sosistas Bellarina mingeid asju ja ma kuulsin oma mõtetes Bellarina häält. Järsku see lõppes ja Bellarina vaikis.
,,Käö küjütes*," ütles Bellarina siis ja minu nägu kadus veepinnalt.
,,Vägev," õhkasin ma ning vahtisin vett.
,,Proovi nüüd sina," lausus Bellarina ja lükkas kausi minu ette.
,,Kas ma pean sulle midagi edastama ka?" küsisin ma murelikult.
Bellarina naeratas. ,,Praegu on tähtis see, et sa minu näo veele manaksid," ütles ta.
,,Olgu."
Põrnitsesin vett pingsalt ja kordasin Bellarina sõnu: ,,Naetä mülli Bellarinat."
Minu jahmatuseks ja rõõmuks ilmuski Bellarina nägu ähmaselt veepinnale ja virvendas veidi. Mõtlesin: Sain sellega hakkama! Bellarina naeratas minu vastas.
Siis ma sosistasin: ,,Käö küjütes." ja nägu oli haihtunud.
Bellarina tõusis püsti ja ütles: ,,Kui sa oled kellegiga ühenduses ja mõtled midagi, siis see kandub selle inimeseni, kellega sa ühenduses oled. Praegu sain ma sinu mõtte kätte."
,,Oi," ütlesin ma ja punastasin.
Bellarina sõnas: ,,Arvan, et praegu on õppetund lõppenud - tuled minu juurde tagasi kolme tunni pärast."
Tõusin samuti püsti ja nõustusin: ,,Olgu pealegi, head aega."
,,Näeme," vastas Bellarina ja läks tagasi ukse juurde, sulandudes sinna tagasi.
Avasin ukse, naeratades Bellarinale ja astusin koridori, kus Zedrich ja Marissa mind ootasid. Nad vaatasid parasjagu maale, kui ma koridori ilmusin.
Zedrich hüüatas: ,,Aaa, siin sa oledki! Sa vahetasid riided ära?" Viimase juures ta kortsutas kulmu.
,,Jah, õigemini Bellarina vahetas," sõnasin ma muiates.
,,Sa said Bellarina või?" hüüatas Zedrich jälle. ,,Pagan, mina pean Odüsseusega leppima!"
,,Ei vea," nentisin ma kaastundlikult.
,,Olgu nüüd, lähme," ütles Marissa kannatamatult ja tuhises mööda koridori edasi, me Zedrich'ga järgnesime talle.
Järsku, kui koridorikäänak tuli, tormas meie juurde üks noor mees, silmad hirmust pärani. Ta hingeldas ja hoidis kätt mõõga pidemel.
,,Ta...ta...on...siin!" hingeldas mees ja tormas minema.
Zedrich ja Marissa olid kangestunud ja vaatasid tühjusesse, silmad pärani ja värisesid. Ma olin vaid segaduses ja vaatasin neile kordamööda otsa.

- - -

Naetä mülli Cameroni - Näita mulle Cameroni
Käö küjütes - Kao kujutis

Autori kommentaar »