Twelve worlds[part 67] (8)

- - -

67.ROMANTILINE HOMMIK

Ärkasin oma voodis. Üksi. Kurat, peleta need mõtted eemale, urisesin ma enda peale. Miks sa tahad kogu aeg koos magamisest mõelda? Et rasedaks jääda või?
Keerasin end näoga ukse poole ja nägin, et Carl pani parajasti ühte helesinist T-särki selga. Pöörasin pilgu kõrvale, et anda talle privaatsust. Tõmbasin käega üle näo ja sulgesin silmad. Ma olin päris unine. Õnneks täna on reede ja varsti saab koju. Ohh, nädalavahetus - suurepärane! Loodan, et selle ei riku mingi maagia-värk ära, mõtlesin ma hapult, meenutades eilset katastroofilist uudist, et krahvinna Ellesmera on ikka veel elus.
,,Sa oled üleval?" kuulsin ma Carli küsimas.
Võpatasin küsimuse peale ja vastasin veidi kogeledes: ,,Mhmh... Jah... Eem... Olen üleval..."
Vaatasin Carli poole ja nägin, et ta muigas kergelt - võib-olla tal ainult suunurgad tuksatasid korra. Sulgesin uuesti silmad - ma olin tõesti väsinud, miks küll?
Ajasin end mingit moodi istukile ja proovisin siis püsti tõusta. Seistes vaarusin ma kergelt nagu ma kõnniks ülikõrgetel kontsadel. Nägin, et Carl jälgib mind vaistlikult ukse juurest. See meenutas mulle nii väga ,,Videvikku" - Carl on nagu Edward, kes mind kaitseb ja mina olen Bella. Nii irooniline, käis mul tahtmatult peast läbi.
Kuid ma vankusin tõesti liialt palju. Hakkasin juba kukkuma, kuid enne kui ma aru saingi, olin ma juba Carli süles. Tundsin, kuidas mu põsed punaseks värvusid. Tõesti - ma ei ole ju kontsakingadel.
,,Minuga on kõik korras," kinnitasin ma. ,,Ma olen lihtsalt väga väsinud."
,,Ma ei taha, et sa kukuksid," sõnas Carl sama kindlalt, kuid tema hääles oli muretsus - nii armas.
,,Ära mängi Edwardit," ütlesin ma võimalikult sarkastiliselt. ,,Mul ei ole vaja vampiiri, kes mind kogu aeg kaitseb - mulle piisab ka zimaarlasest."
Carl naeris ja lasi mu ettevaatlikult lahti, toetades mu vastu seina. Ta andis mu huultele, põskedele ja laubale põgusa suudluse, silitas mu juukseid ja juba ta oligi läinud. Tundsin niiskust oma silmanurkades - ma juba igatsen teda. Selline ongi armastus, ütles hääl mu peas. Sa ei suuda temast kuigi kaugel olla.
Vantsisin ikka veel veidi vankudes riidekapi juurde ja valisin umbropsu riideid. Avasin silmad ja nägin, et mulle olid pihku jäänud helesinised pahkluude juurest laienevad teksad, valge pikkade käistega pluus, must liibuv kuldsete nööpidega vest ja suvalised triibulised sokid. Viskasin eilsed riided riidekappi ja vahetasin rinnahoidjad ka ära. Hõõrusin oma rinda - rinnahoidjatega on ikka päris ebamugav magada. Panin end riidesse ja kammisin juuksed kohevaks.
Võtsin oma koolikoti ja komberdasin toast välja kööki. Nägin Carli laua taga söömas hommikusöögi helbeid. Muigasin endamisi ja asusin pliidi lähedal askeldama. Mõtlesin, kas joon apelsini või viinamarja mahla.
,,Mul ei ole täna kooli," sõnas Carl järsku ja tõusis püsti, et viia nõus kraanikaussi.
,,Mmm," pomisesin ma, andmas märku, et kuulan teda.
,,Niisiis viin ma sind täna kooli," teatas Carl ja tema hääles oli kõlamas kavalus.
,,Mismoodi?" pärisin ma uudishimulikult ja samas ka kahtlustavalt, sest ma teadsin, et Carlil polnud rollerit ega autot. Isegi mitte jalgratast.
,,Joostes," ütles Carl nii hooletult, justkui see oleks igapäevane asi.
Ma olin just võtnud ühe lonksu mahla. Ma olin nii vapustatud, et mul läks mahl kurku ja ma hakkasin köhima. Patsutasin endale paar minutit vastu kukalt - alles siis suutsin normaalselt hingata.
,,Aga kui sind nähtakse?" kähisesin ma, kuna olin ikka veel mahla kurku minekust veidi hingetu.
,,Ah, nad ei pane mind isegi tähele," vastas Carl muretult, tõstes nõusid kuivatusrestile. ,,Ma olen kiire kui tuul. Ma olen nendest möödas enne, kui nad jõuavad isegi aru saada, mis neist mööda läks."
,,Ahah." Aga ma muretsesin - õigemini kahtlesin - ikka veel.
,,Niisiis, kui sa oled söönud, hakkame minema. Vean kihla, et sa oled koolis esimesena kohal." Carl paistis endaga päris rahul olevat.
,,No olgu siis," nõustusin ma lõpuks alla andes. ,,Sa võid mind viia. Kuid tood siis tagasi ka." Muigasin vallatult - õnneks oli see vastastikune, sest Carl muigas üleannetult vastu.
,,Mul on sulle siis üks üllatus ka varuks, kui sa seda juba lubasid," sõnas ta salapäraselt.
,,Ei jõua ära oodata," ütlesin ma võimalikult hooletult. Kuid see ei tulnud mul välja, sest ma põlesin uudishimust.
Juba mõne minuti pärast sain ma söödud, nõud pestud ja need kuivatusrestile asetatud. Käisin veel hambaid ja nägu pesemas ja juba olingi valmis. Tadaa! mõtlesin ma endamisi peeglisse vaadates. Nüüd ma olen täiesti valmis. Kuid ikkagi kindluse mõttes panin endale veidi põskedele põsepuna, tumedatele silmaalustele peitepulka ja veidi ka roosat lauvärvi. Nüüd olen ma valmis, veendusin ma.
Tõmbasin endale paksu jope selga panin sooja mütsi pähe. Tõmbasin pruunid saapad jalga ja tõmbasin ka kätte õhukesed kindad. Isa oli mingi aeg rääkinud, et tänaseks ennustati külma ilma. Vinnasin koti õlale ja jäin Carli ootama. Hetke pärast oligi too kohal.
Me läksime koridori ja sulgesime ukse. Kõmpisime trepikotta ja ma hakkasin harjumusest alla kõmpima. Kuid Carl vaid ohkas, tõmbas mind järsult - nii et ma ehmatasin korralikult - ja kiirelt enda selga ning vuhises kui keravälk trepist alla. Mul lausa juuksed lehvisid. Enne poisi seljast maha tulemist suudlesin tema põske.
,,Sa oled nii üleannetu," naersin ma - Carl vaid naeratas.
Läksime kortermaja parklasse ja kohe vuhas minust läbi jäine novembrihommiku tuul. Väristasin õlgu ja hingasin sisse ja välja. Mu hingeõhk auras. Carl tuli mulle lähemale ja silitas mu käsi - õlast kuni sõrmeotsteni. Otsekohe vuhas minusse soojus ja ma naeratasin tänulikult.
,,Sa oled nagu võlur," sosistasin ma.
,,Eks ma oskan paari vigurit," ütles Carl selle peale ja pilgutas silma.
,,Oled valmis?" küsis ta siis hetke pärast.
,,Vist küll," kogelesin ma ebalevalt.
,,No, siis läheb sõiduks."
Carl tõmbas mind sama järsult - seekord ma ei ehmatanud - endale selga ja vihises kümne sekundiga parklast välja. Vaatasin meist välgatusena mööduvaid puid, inimesi, autosid ja tänavaid.
Carlil oli õigus - inimesed tõesti ei märganud meid. Me võisime isegi ülekäiguraja punase tulega ületada, kui soovisime. Ühel korral hüppas Carl isegi järsult üle ühe auto kapoti, kuid siis keelasin ma selle talle hirmunult ära - see oli mind kõvasti ehmatanud. Aga kui seda mitte arvestada, siis oli see lausa imeline. Iga tänava ületamiseks läks Carlil umbes kümme kuni kakskümmend viis sekundit. Olenes tänava pikkusest. Niiviisi saaks ta vähem kui poole tunniga tervele Londonile ringi peale teha. Ma tõesti imetlesin teda.
,,Kuule, mul on vaja kooli minna," tuletasin ma poisile meelde, kui ta mu koolist välgunoolena mööda põrutas.
,,Ups," pomises Carl ja muigas.
Ta peatus nii kiiresti, et asfalt hõõgus hetkeks oranžikalt. Kui kolm või enamgi zimaarlast praegu täpselt samas kohas niisama järskult peatuksid, siis lahvataks asfalt kindlasti hetkeks põlema.
Carl kihutas tagasi ja jooksis mööda hoovi viivat teed veelgi kiiremini. Me jõudisme paari sekundi pärast hoovi. Seal suundus ta hoone taha ja peatus alles siis. Ta aitas mu enda seljast ära - ma olin adrenaliinilaksust veidi uimetu.
,,Vägev," suutsin ma vaid ohata.
,,Jaa," nõustus Carl. ,,Sinu võrgutamiseks küll."
Ta naeris. Tõukasin teda mänglevalt ja turtsatasin: ,,Jäta!"
Carl vaatas arupidavalt koolihoonet ja nentis mõrult: ,,Jah, sa pead tõesti minema."
,,Kahjuks küll." Ohkasin uuesti.
Siis haaras Carl mu enda käte vahele ja surus oma huuled minu omadele. Suudlesime päris kaua. Mõttes lugesin ma ärevalt sekundeid. Siis, kui me lõpuks lõpetasime, olin ma jõudnud 375'ni. Päris kaua, tähendasin ma mõttes.
,,Tšau siis," ohkas Carl. ,,Kohtume siin samas tundide lõpus."
,,Tšau," jõudsin ma vaevu öelda ja juba ta oligi kadunud.
Kehitasin õlgu, peletasin eemale tahtmise hetkeks nuuksatada igatsusest ning võtsin suuna tagasi hoovi poole. Hoovi jõudes sammusin kiirelt koolimajja, sest hakkas kerget novembrivihma tibutama.

- - -

Autori kommentaar »