Twelve worlds[part 2] (7)

- - -

2.KAHTLUSED

,,Tere," laususin ma vaikselt.
Üks neist pöördus ümber. Ta oli minust umbes aasta noorem tüdruk, kellel olid siidised blondid juuksed ja säravsinised silmad. Tüdruk naeratas, paljastades oma säravad hambad.
,,Tere, oled siin kandis uus?" küsis ta lahkelt.
Noogutasin. ,,Jap, kolisin Londoni teisest otsast siia."
Äkki pöördus teine inimene ümber. Ta oli samuti blondi peaga ja tal oli poolik tukk ees. Silmad olid tal neoonsinised ning temalgi oli särav naeratus.
,,Mis su nimi on?" päris ta.
,,Cameron. Lühidalt Cam," vastasin ma.
,,Mina olen Cristella," sõnas tüdruk. ,,Ja see on mu vend Carl."
,,Mis põhjusel sa siia kolisid?" päris äkki Carl.
,,Eeem..." pomisesin ma. Ma tundsin end väga ebamugavalt. ,,See on väga pikk jutt."
,,Arvan, et jaksame kuulata," ütles Carl ja ta naeratas kuidagi ebaloomulikult.
,,Siin ei olegi midagi erilist rääkida. Mu pere on vaene ning meie maja oli lagunemas. Katus lasi läbi ja muud seesugused hädad," alustasin ma rääkimist. ,,Siis arvas mu isa, et meil on aeg kolida ja anda maja mõnele rikkamale perele, kes saaks maja remontida ja seal edasi elada. No, ja siin me olemegi."
,,Miks te pangast laenu ei võtnud?" uuris Carl.
,,Paps ütleb, et alati peab tagasi maksma ning sellel poleks erilist mõtet. Ema väitis ka selle peale, et elu peab huvitavam olema," vastasin ma muiates.
Cristella muigas samuti. ,,Sa siis pidid kooli vahetama, uusi sõpru leidma ja muud värki?"
Noogutasin. ,,Jap. Aga kuhu ma võiksin õppima minna?" muretsesin ma. ,,Ma ei tea ühtegi head kooli, mis siin kandis oleks või mida ma teaks."
Cristella hüüatas: ,,Aga tule siis sinna kooli, kus meie oleme!"
,,Sul siis tuttavaid nägusid ka näha," lisas Carl.
Äkki kuulsime mingit võõrast tüdruku häält: ,,Cristella, Carl. Tulge, paps ootab meid."
Pöördusin ümber vaatama, kellele see hääl kuulus. See hääl kuulus minust vanemale tüdrukule, kellel olid süsimustad õlgadeni juuksed ja neoonrohelised silmad. Tema kõrval seisid kaks poissi ja veel üks tüdruk, nad olid kõik brünetid. Panin tähele, et tüdruku hääl kõlas kuidagi ebaloomulikuna.
,,Jah, Floriina. Sina, Mirten, Riko ja Timea võite oodata bussipeatuses," ütles Cristella.
,,Tšau, Cameron, võib-olla kohtume veel," sõnas Carl, näitas mulle peace-märki* ja ruttas teistele järele. Ka Cristella järgnes talle.
Vaatasin neile pikalt järele ja äkki otsustasin ma, et jälitan neid. Olgu, ma ei tundnud Londonit nii hästi ka, kui oma kümmet sõrme, kuid proovida ju ikka võib.
Kui teised paistsid olevat parajases kauguses, siis järgnesin ma neile, kampsuni kapuuts pähe tõmmatud. Varjusin üksikute puutüvede taga ja hüppasin ka põõsastesse. Niimoodi jälitades jõudsime tupikuni, kust ei paistnud edasi saavat. Kuid äkki pomises üks poiss midagi - arvatavasti Mirten - ja keset tellisseina avanes ovaalne uks, kust oli paista rohekat kuma.
Kui teised olid sisenenud, lipsasin ka mina sisse. Täpselt, kui sisse sain, uks sulgus. Pekkis, kuidas ma küll tagasi saan!? Kuid mu kahtlused selle pundi tõttu olid nii suured, et ma ei suutnud vastu panna.
Olin sattunud koridori, kus põlesin rohelise tulega tõrvikud ja punt liikus edasi. Järsku tuli käänak ning ma jäin seisma. Kuulsin, et ka punt peatus, sest polnud kuulda samme. Siis kuulsin ma nende vestlust.
,,See on tema. See on Cameron," sõnas Cristella.
,,Ei või olla," ahhetas Floriina.
,,On jah," kinnitas Carl. ,,Mu telepaatilised võimed kinnitavad seda."
,,Kuidas me ta uskuma paneme, et oleme head ega soovi talle halba?" küsis üks teine tüdruku hääl. Arvatavasti Timea.
,,Nii või naa, arutame seda hiljem," sõnas üks poisi hääl ja kamp hakkas liikuma.
,,Oodake!" hüüatas äkki Carl ja kuulsin tuhmi mütsatust - ta vajus põlvili.
,,Ta...ta...ta on siin!" kähises ta lõpuks ning ma sain aru, et nüüd on aeg põgeneda.

- - -

Peace-märk - Rahu märk ehk nimetissõrm ja keskmine sõrm on ülesse sirutatud.

Autori kommentaar »