The Black Roses#Epiloog (7)

Epiloog

VIIE AASTA JA VIIE KUU PÄRAST

Tuul vuhises üle tihedat liiklust täis tänava. Inimesed lõdisesid jäise tuule käes ning tõmbasid mantlihõlmad tihedamani enda ümber. Pilved kogunesid mööda taevast kokku ning päikest polnud nii tihti näha. Päevad lühenesid järg-järgult ning ilmad kiskusid öösiti väga külmaks - ühesõnaga, sügis oli käes ning novembri kuu oli kätte jõudnud.
Mööda autode ning busside tihedat liiklust sõitis edas hõbedane Mercedes. Sellel olid tumedad klaasid ning see oli silmanähtavalt uus auto. Mercedes libises mööda sõiduteed edasi ning peatus Kuressaare Gümnaasiumi parklas, kus juht auto vabale kohale parkis. Mercedes'i kõrval seisis liikumatu kollane Toyota.
Pauliine astus Mercedes'st välja ning sammus Toyota juurde, kust välja ronis Edmund - tema eluarmastus. Oli möödunud viis pikka aastat ning viis lühikest kuud, mille jooksul jõudsid nood noorukid tõelise suheni. Nad juba istusid samuti mõnedes tundides - matemaatikas, eesti keeles ja inglise keeles - koos.
Pauliine naeris ning nõjatus Edmundi õlale. Poiss vaatas teda lummava pilguga ning naeratas talle. Edmund oli täna oma soengu kuidagi moekalt sassi ajanud, kuid Pauliine ei pannud eriti muutust tähele.
Edmund lausus naeratades Pauliinele: ,,Noh, sedasi seistes siin raiskame kogu vahetunni ära. Lähme pigem sisse, siin väljas seistes hakkab lihtsalt külm. Samuti hakkab varsti tund."
Tüdruk aga itsitas ning sõnas talle: ,,Hah, kas on midagi üldse tähtsamat kui sina? Mul kama kaks nendest tundidest - kõige tähtsam on see, et olen igavesti sinuga."
Edmund naeratas talle ning Pauliine naeris säravalt vastu. Kui tunnikell lõpuks helises, sammusid kaks seitsmeteist aastast noorukit kooli poole, samalajal üksteist pingsalt jälgides.
,,Kas me jääme ikka igaveseks kokku?", küsis äkki Pauliine peatudes ja sosinal.
,,Muidugi.", vastas Edmund talle ning suudles tüdrukut.

Epiloogi lõpp.

Autori kommentaar »