The Black Roses#4 (6)

Eelmises osas: Elu pole vahetevahel üldsegi aus. Kuid midagi pole parata. Uudis, mis saab teatavaks Pauliinele, harutab jälle vanad haavad lahti ning paistab, et miski pole enam korras.

Samalajal, kui Pauliine niimoodi mõtles, tuli Karolin jälle trepist ülesse. Karolini meelest oli Pauliine küllalt toibunud ning nad saavad vanade asjade üle arutleda ja lobiseda. Kui ta ukse juurde jõudis, läks uks juba lahti ning Karolin põikas eemale. Sealt tuli Pauliine.
Pauliine ehmatas samapalju, kui Karolin ning vabandas: ,,Oih, vabandust. Ma ei teadnud, et sa tuled. Äkki läheks välja?"
Karolin kehitas õlgu ning vastas: ,,Olgu, lähme."
Sõbrannad naeratasid teineteisele ning libisesid mööda trepikäsipuud alla. Nad ruttasid esikusse, libistasid jalad tossudesse ning läksid välja. Oli ikkagi imeilus päikseline päev.
Karolin lausus mõtiskledes: ,,Äkki teeks bändiproovi?"
Pauliine lõi käega. ,,Pole mõtet. Luise tuleb ju siiski täna öösel või homme hommikul."
Karolin kehitas õlgu ning jalutas aiaväravast välja. Ta pakkus minna kohvikusse. Pauliine oli nõus ning ta leidis taskutest oma viissada krooni ka üles. Seejärel seadsidki kaks sõbrannat sammud lähima kohviku poole, kus oleks mõnus süüa ja lobiseda. Nad leidsidki kohviku ,,Kaks portselantassi".
Pauliine lükkas raske ukse lahti ning läks Karolini järel sisse. Kohvik oli kollakate seintega, pruuni põranda ning puust laudade ja toolidega. Ühesõnaga, kohvik oli tegelikult suht mõnus.
Pauliine vaatas toitu. See nägi ka normaalne välja. Nad võtsid Karoliniga eri asjad: Pauliine võttis klaasi mahla, piruka ning salati. Kaorlin aga võttis hoopis jäätisekokteili, koogi ja piruka. Karolin oli nagunii alati olnud suur maiasmokk. Kokku oli vaja maksta 120 krooni.
Kui asjade eest oli makstud, siis läksid kaks sõbrannat nurka akna äärde istuma. Pauliine istus toolil ning Karolin pikal sohval, mis küljest teise küljeni ulatus. Neil oli üsnagi mõnus olla ning nad nautisid oma sööki ja lobisesid tavalistest asjadest.
,,Kas sa arvad, et ma näen Pärnus oma ema ja isa?" , küsis Pauliine sõbrannalt.
,,Ma ei tea, arvan küll. Minu arvates peaksid nad üpriski peast soojad olema, kui nad ei tule sinu esinemist vaatama. Või kuidas sina arvad?" , vastas Karolin.
,,Olen tegelikult sinuga nõus. Miks nad siis mu üldse võtsid, kui nad isegi minust ei hooli niipalju, et tuleksid minu esinemist vaatama?", nõustus Pauliine.
,,Oled sa närvis esinemise pärast, mis tuleb nädala pärast?" , uuris Karolin sõbrannalt.
Pauliine kehitas õlgu. ,,Arvan, et natuke olen küll. Kuid kaldun arvama, et Karin on praegult nagu vanarahu ise."
Kaks sõbrannat lõkerdasid vaikselt, mõeldes Karinile, kes on praegu nii rahulik ja mõnus. Karini seltsis oli tavaliselt alati mõnus olla ja juhtus väga-väga harva, et Karinil oli halb tuju, oli ta vihane või oli kurva tujuga. Tavaliselt alati oli tüdruk rahulik, sõbralik ning rõõmsameelne. Ta oli alati hea ravim närvilisusele ning pahale tujule.
,,Kas sa arvad, et ma hakkan üldse kunagi veel oma ema ja isaga koos elama?" , küsis Pauliine, kuid Karolin ei jõudnud vastata, sest ta telefon helises.
Karolin rääkis mõnda aega ning siis lõpetas ta kõne. Ta silmad särasid ning ta tegi teatavaks, et bändiproov on kohe ning Luise oli varem kohale jõudnud. Tüdrukud lõpetasid oma söögid ning ruttasid platsile, kus bändiproov pidi toimuma.
,,Tšau, Luise!", hüüdsid Pauliine ning Karolin justkui ühest suust ning langesid Luisele kaela ja embasid teda. Luise oli sama ilus nagu alati. Võib-olla ainult natuke pruunim.
,,Kas hakkame proovi ka tegema või mis?" , küsis Luise naeratades ning teised oli temaga ühel meelel.
Pauliine laulis täiesti veatult, Jolanta mängis kitarri nii rahulikult ja vaikselt nagu pidi, Karolin klõbistas süntesaatorit täiesti veatult, Karin lõi keppe täiesti rahulikus taktis nagu pidi ning Luise mängis flööti laitmatult hästi. Terve meeskond oli nüüd koos ning koos läheb kõik hästi.
Pärast, kui asi lõpetatud, küsis äkki Luise küsimuse, mille peale keegi polnud tulnud. ,,Mis bussiga me lähme?"
Kõik vaatasid vaikides üksteisele otsa, kellegil polnud see küsimus keelel kribelenud. Nad polnud isegi sellele mõelnudki. Jolantal oli õnneks sülearvuti kaasas ning ta vaatas plaane. Siis äkki tal läks nägu valgeks.
Ta hüüatas: ,,Ühtegi bussi enam ei ole mis viiks meid Pärnusse, peale ühe ning see sõidab ära homme hommikul!"
Luise protestis: ,,Aga...aga... täna on kolmapäev! Kui me homme neljapäeval lähme, siis meil on ju kuus päeva aega!"
,,Midagi pole teha.", lausus Karin kurvalt. Järgneb...

Uues osas: Nüüd paistab kõik hästi minevat. Tüdrukud jõuavad bussi peale, saavad hästi Pärnusse, kuid kas edasi ikka läheb kõik hästi? Miks Pauliine kasuvanemad tüdrukut eiravad?

Autori kommentaar »