Twelve worlds[part 45] (3)

- - -

45.VALMIS VAIME KUTSUMA

Sammusin garaažiukse poole - teised juba suundusid majaukse juurde, ma olin ainus, kes oli garaaži jäänud. Kuulsin seljatagant köhatust. Jasper oli ka veel siin. Vaatasin selja taha ja silmitsesin Jasperit küsivalt. Poiss vaatas mind peaotsast jalatallani hindavalt. Ta hingas sügavalt sisse - ta tahtis midagi öelda.
Kortsutasin kulmu ja küsisin: ,,Mis on?"
,,Eee..." alustas Jasper kähedalt ja ta köhatas.
,,Lase tulla, kui kaua sa ikka siin röhitsed."
Jasper muigas veidi mõrult, kuid ilmselt sai ta naljast aru, sest ta hakkas selgemini rääkima. ,,No, ainuke asi, mida ma tahtsin öelda, et..." Ta hingas sügavalt sisse. ,,Et sa kindlasti tead, et Halloween pole kunagi normaalne olnud. Sellel aastal pole samuti. Ole selleks valmis igatahes."
Rääkimise lõpetanud, tuhises Jasper garaažist välja, veidi piinatud ilme näol. Jõllitasin teda juhmilt, kuni ta majja kadus. Mida see pidi tähendama? Äkki see õhtu pole tõesti normaalne, mõtlesin ma arupidavalt. Äkki hakkab jälle käima see maagia-tsirkus...
Kõndisin aeglaselt maja poole, erinevaid mõtteid mõlgutades. Ma olin juba oma sõpradele oma võimeid näidanud ja nad polnud selle vastu erilist huvi üles näidanud. Mida sellest arvata? küsisin ma endalt. Järsku olid nad midagi ise ka varjanud... Äkki on nad samuti erilised? Samantha on ju eriline - oskab hüpnotiseerida...
Jõudsin pikkamisi ukse juurde ja avasin selle. Astusin heledasse esikusse. Sikutasin jaki pealt ja panin nagisse rippuma. Saapad jätsin ma teiste jalanõude kõrvale. Katsusin oma õlakotti ja tundsin seal midagi kõva. Jalanõud. Kas Samantha oli need kaasa pannud? käis mul peast läbi. Sobrasin kotis ja leidsin puhta tallaga ketsid, mida ma olin oma kapis umbes pool aastat hoidnud. Sikutasin ketsid jalga, sidusin paelad kinni ja kuulasin, kust hääled tulid. Teiselt korruselt, seadsin sammud sinna.
Ronisin mööda nagisevat treppi ülesse ja nägin praokil ust. Nägin läbi prao, et mu sõbrad olid seal. Tõmbasin ukse lahti ja astusin sisse. Josephi tuba oli lihtne - voodi, põrandal olev vaip, seintel olevad posterid, kirjutuslaud koos tooliga, laelamp ja laualamp, aken ja üks suur kast, kus olid poisi lapsepõlve mänguasjad. Viskasin õlakoti voodile ja istusin sõprade juurde põrandale. Nad süütasid samal ajal küünalt ja Tom uuris ühte nahkköites raamatut.
,,Mida te teete?" uurisin ma uudishimulikult, jälgides, kuidas Samantha võttis voodi alt väikese peegli ja sinna midagi musta markeriga kritseldas.
,,Nad tahavad kutsuda mingit tundmatut vaimu," selgitas Joseph ja uuris raamatut üle Tom'i õla erilise huvita. ,,Me ei riski Vikatimehe või kellegi niisuguse kutsumisega."
,,Hah, Samantha võib ta vabalt hüpnotiseerida," naljatasin ma ja turtsatasin.
Mary, Larry ja Samantha turtsatasid, Joseph muigas. Arvasin, et ta kaalub seda. Kuid miski mu sees ütles, et vaime ei saa hüpnotiseerida - see ei oleks eriti loogiline.
,,Noh, peegel on kasutamiseks valmis," teatas Samantha ja näitas meile seda tillukest peeglit.
Sam oli sinna joonistanud viie-astmelise trepi ja siis mingi veidra spiraalse kujutise. Vaatasin seda kujutist - võib-olla see meenutas mulle midagi, kuid mulle ei tulnud see meelde... Igatahes see kujutis tundus tuttav. Joseph vaatas hetkeks peeglit, noogutas ja vaatas jälle raamatut, mida Tom endiselt uuris või luges.
,,Bingo!" hüüatas Tom järsku ja näitas meile raamatu lehte.
,,Mis bingo?" pärisin ma.
,,Tom otsis seda vaimu, mida me tahame kutsuda," ütles Larry naeratades. ,,Tom ise tahtis - ta ei soovinud, et me midagi tundmatut kutsuksime."
,,Miks me näiteks Bloody Mary't ei kutsu?" pakkusin ma.
,,Riskantne," vastas Mary ja muigas. Muigasin vastu.
Tom lausus: ,,Nii siin on kirjas, et me kutsume mingit iidse vampiiri vaimu, kelle nimi on Katamay Zelazar."
,,Naissoost?" küsis Joseph naljatades. Sain temast aru - veider nimi ju.
Tom kortsutas kulmu. ,,Loomulikult."
Mary hõõrus käsi kokku ja ütles: ,,No, hakkame siis pihta!"
Nõustusime temaga. Istusime ümber põleva küünla ja Tom hakkas midagi pomisema. Me pomisesime kaasa. Ma ise pomisesin umbkaudu - see, mida Tom pomises, oli mingi võõrkeelne asi, sest see kõlas võõralt. Samantha hoidis peeglit küünla kohal ja jälgis seda ootavalt ning ärevalt. Järsku ta kiljatas.
Ma vaatasin segadusse sattudes peeglit ja siis tõin kuuldavale ka vaikse karjatuse. Joonistatul trepil liikus midagi. See venis aina üles ja ülespoole. Siis, kui see oli viimasel astmel, puhus Joseph küünla ära. Tuba valit.ses pimedus. Järsku hakkas kustunust küünlast tõusma helevalget suitsu. See moongus inimkehaks ja siis me nägime hõbehalli kõhna naist, kes meid küsivalt silmitses. Siis ta irvitas.
Naise juuksed olid lokkis ja ulatusid pihani, ripsmed olid tal paksud ja pikad. Seljas oli naisel lohvakas pluus, kandadeni seelik ja jalas olid tal veidrad nööridega kingad. Naine hakkas naerma, paljastades oma teravad hambad. Neelatasin - nüüd nägin ma vampiiri vaimu, mis saab veel veidram olla? Mu sõbrad olid kangestunud ja jõllitasid vaimu.
,,Nüüd peate selle eest maksma, et rikkusite mu rahu," kriiskas naine ja meid ümbritses valge paks suits, mis meid üleni selle sisse mattis.
Ma köhisin ja vehkisin kätega, et suitsu eemale ajada, kuid asjatult. Oma õuduseks avastasin ma, et mu käed jäid suitsu sisse kinni ja suits hakkas end käte ümber keerutama nagu nöör. Avastasin, et sama asja teeb ka suits mu jalgadega. Pikkamisi olin ma täiesti suitsu sisse keeratud ja tundsin end langemas.
Tegin silmad lahti ja nägin, et kukun aina allapoole. Keerlesin tumelillakas keerises, milles sisse tekkis mõni valge välk. Mu sõbrad karjusid mu ümber ja vehkisid samuti kätega. Tundus, et ma olin teistes palju rahulikum, sest portaalis langemine on peaaegu sama asi. Järsku tundsin ma, kuidas ma midagi salto sarnast tegin ja seljaga vastu külma kivipõrandat prantsatasin.
Põrkasin korraks kergelt ülesse ja tundsin, kuidas pea kumiseb. Mööda mu õlga nirises midagi peenikest ja sooja - veri. Kuulsin, kuidas teised samuti vastu põrandat prantsatasid ja tekkis suur MÜRTS. Kivipõranda kohal heljus valge udu - arvatavasti tolm.
,,Noh, jõudsite lõpuks kohale," kuulsin ma tuttavat häält - selle vampiiri häält.
Neelatasin - valikuid eriti ei olnud, nüüd tervitas surm meid. Sulgesin silmad ja nüüd ma lausa igatsesin siit minema pääseda ja taevasse tõusta.

- - -

Autori kommentaar »