"Muutunud Maailm" 2. osa. (6)

Ema vaatas kella. "Kas sa kooli ei peaks minema?"
"Räägi," nõudsin ma, veelgi tungivamalt kui enne.
Ema tõusis püsti ning asus kraanikausi juurde, hakates juba puhtaks pestud nõusid pesema. "Tegelikult see polegi tähtis," vuristas ta kiirelt.
"Ema," hüüatasin ma, vaadates teda nördinult.
"Jah, kullake?" Ta pööras end minu poole ning naeratas säravalt.
Ma pööritasin silmi. "Olgu peale. Kui sa ei taha rääkida, siis ei taha. Ma pean kooli minema." Ma toolilt püsti, asetasin kausi koos lõpus olevate maisihelvestega kraanikaussi ning liikusin toast välja.
Jalanõusid jalga ning jopet selga pannes, hüüdsin ma emale: "Tsau!" ning kiirustasin uksest välja. Väljas oli kevadise päeva kohta üsnagi jahi, niiet ma tõmbasin jope lugu veidike rohkem koomale.
Bussipeatusesse jõudes, oli buss täpselt samal ajal kohal. Ma astusin kiiresti sõidukisse ning näitasin bussijuhile oma bussisõidukaarti. Saanus arusaadava noogutuse, liikusin ma bussi tagaotsa, kus ma tavaliselt istusingi.
Ma sobrasin enda koolikotis, otsides mp3'e mängijat. Selle leidnud, asetasin kõrvaklapid kõrvadesse ning kuulasin rahulolevalt muusikat.
Veidi aja pärast, peatus buss koolist paariteise meetri kaugusel ning ma tõusin istekohalt ning liikusin masinast maha, koos ülejäänud vahepeal peale tulnud rahvaga.
Kooliuksest sisse tulles, kargles mulle koheselt vastu Maria. "Maddy!" kriiskas ta ning hüppas mulle kaela. Mul vedas, et seisin ukse juures, niiet sain ka sellest koheselt kinni haarata.
"Tere sullegi," pomisesin hämmeldunult. Kust küll selline energilisus?
"Mul on sulle kohutavalt palju rääkida," lausus ta elevalt. Ah, nüüd on selge. Raudselt kohtas ta jälle mingit poissi, kellest ta 'äkitselt' sisse võetud on ning loomulikult tahab ta oma rõõmu justnimelt minuga jagada.
"Räägi," sõnasin ma tüdinult.
Teel klassi alustaski ta oma pika jutuga. Lühidalt kokku võttes oligi üsna nii, nagu ma arvasin. Ta oli käinud eile jõusaalis, nagu iga neljapäev, ning kohanud seal juhuslikult üht poissi. Ta olevat 18, ehk täisealine ning see tähendab, et meist mõned aastad vanem, nägus, sportliku kehaehitusega ning sõbralik. Peale selle ka abivalmis. Ning nimi sellel 'imepoisil' olevat Charlie.
Jõudes klassi, rääkis ta veel edasi, kuni kell helises ning õpetaja klassi astus ja tunniga alustas. Esimeseks tunniks oli ajalugu - aine, mida ma silmaotsaski ei salli. Eelkõige õpetaja pärast. Ta on küll noor ning äsja meie kooli ilmunud, kuid siiski väga karm. Teed kasvõi väikese piiksugi ning koheselt on kas märkus või mingi muu karistus, mis ei ole sugugi meeldiv.
Tund möödus aeglaselt ning igavalt, nagu alati, kuid lõpuks sai see siiski läbi. Samuti möödus ka teine, kolmas, neljas, viies ning lõpuks - kuues tund.
Koolimajast väljudes, koos Mariaga, tundsin ma tohutut kergendust. Lõpuks ometi oli nädalavahetus. Nädalake veel ning siis tuleb kevadvaheaeg - nädal aega. Seda on küll vähe, kuid siiski midagigi.
Peale mõnda aega kõndides, avastasin ma äkitselt, et Maria on kuidagi vaikne. Mulle isiklikult just meeldiski vaikuses olla ning seepärast märkasin ma seda alles nüüd, kuid Maria polnud tavaliselt selline.

Autori kommentaar »