"Muutunud Maailm" 5. osa. (3)

-------

Ma ärkasin mingisuse kohutava põrina peale üles. Veidike aega ümbrust uurinud, sain ma aru, et on õhtu ning mu telefon helises. Ma olin järjekordselt õppides magama jäänud. Tüüpiline.
Veidi aega end ringutades jõudis mulle lõpuks kohale, et ma pean ju telefoni vastu võtma. Seda ma tegingi. Kiirustades.
"Hallo?" küsisin ma ning haigutasin. Ma olin unustanud vaadata, kes helistas.
"Maddy? Sina või?" kostus telefonist.
"Mina ikka. Kes räägib?" Ma vaatasin kella. See oli kuus õhtul. Kaua ma magasibngi? Kaks tundi või?
"Maria kuuleb. Ära ei tunne või?" Hääl kostus närviliselt.
Ma tõusin istukile. "Vabandust, ma just magasin. Kas midagi on juhtunud või?"
Tükk aega oli vaikust. "E.. ei. Tegelikult mitte."
"No miks sa helistasid siis?" Ma lasin kuuldavale veel ühe haigutuse.
"Mul oli.. lihtsalt igav. Mõtlesin, et räägiks juttu. Kuid tundub, et sul oli hea uni pooleli, niiet.."
"Ega ma nagunii uuesti enam maga jää," katkestasin ma teda. "Peale on tore, et sa mu üles äratasid. Polegi vaja kogu päev maha magada."
"Mhmh, jah. Aga ma nüüd vist arvatavasti lähen."
"Oota, ma tahtsin küsida, et kas sa muga homme linna viitsid? Šoppama?"
See üllatas teda. "Aga sa ju ei käi šoppamas. Eriti veel mitte minuga."
"Nojaa, kuid mu ema kutsus mind mingile peole ja ta tahab, et ma selle peo jaoks uusi riideid omale ostaksin ja muud sellist jama."
"Aa.. Ei, muidugi. Mul endal oleks ka midagi uut vaja osta. Kapp jääb tühjaks juba vaikselt."
Ma turtsatasin. "Jajah, muidugi."
"Mhh." Taas oli veidike vaikust. "Olgu pealegi, ma nüüd lähen. Ema kutsub sööma. Tsau!"
"Tsau!" ütlesin ma ning lõpetasin kõne. Ma uurisin õpikuid ja töövihikuid enda ümber ning otsustasin need kotti ära panna. Sellega valmis, lippasin ma trepist alla elutuppa, kus ema telekat vaatas.
"Mida vaatad?" küsisin ma, potsatades diivanile.
"Mingisugune film on," vastas ta.
"O-olgu," venitasin ma ning vaatasin ringi. Oli tunda toidulõhna. "Sa tegid süüa?"
"Jah, mine vaata. Ahjus peaks olema."
Ma tõusin püsti ning kõndisin kööki. Sinna jõudes, avasin ma ajhu ning mulle vaatas vastu lasanje. "Nämm.." ütlesin ma endale ning tõstsin toidu ahjust välja, pannes selle lauale. Ma otsisin kapist välja taldriku, mille selle kõrvale asetasin. Lauapealt võtsin ma lapida, millega omale ühe tüki võtsin. Edasi leidsin omale kahvli ja noa ning tassi, millesse külmakapist välja võetud piima sisse kallasin. Saanud oma asjadega ühelepoole, istusin ma lauaäärde, hakates oma rooga sööma.
Aeglaste ampsudega toitu mäludes ning aeglaselt piima peale rüübates, sain ma lõpuks söödud. Ma tõusin tooli pealt püsti ning võtsi oma nõud, pannes need nõudepesumasinasse. Ma võtsin veel majapidamispaberit, pühkides sellega suud ning viskan selle prügikasti.
Ma vaatasin kella. See oli seitse saanud. Jalutades, võtsin ma suuna oma tuppa, kus ma endale dressid selga ajasin. Ma läksin tagasi alla korrusele, kust ma edasi ukse poole suundusin. "Ma lähen jooksma!" hüüdsin ma veel järele ning läksin uksest välja, otse metsa poole sörkides.
Mets oli mulle alati meeldinud. Vahest käsisin ma siin ka niisama mõtlemas. Siin oli hea ja rahulik ning vaikne. Kergete jooksusammude ning ühtlase hingamisega, sörkisin ma mööda metsas olevat endale juba ammu tuttavat rada. Oli juba õhtu käes ning väljas pime, kuid ma ei hoolinud sellest. Mind see ei kõigutanud, olgugi, et paljude inimeste jaoks oleks sellisel ajal metsas ringi liikumine väga jube.
Ma lasin kergel tullel enda nahka paitada ning ma sulgesin silmad. Kuigi ma teadsin, et on olemas oht vastu puud jooksmisel teadsin ma, et nii ei juhtu. Vähemalt mitte mul. Mul oli see rada ja ka kogu muu mets nii võrd peas, et see oleks võimatu tundunud. See oleks nagu minu oma enda isiklik mets olnud. Nagu mina oleksin selle metsa kuningas. Või noh, minu puhul siiski kuninganna, kuna lõppude lõpuks - ma olen siiski naissoost!
Ma avasin silmad ning pöörasin oma otsa ümber. Ma olin juba piisavalt kaugel ja palju jooksun, niiet oli paras aeg tagasi majja pöörduda. Seekord ma silmi ei sulgenud.
Ma jõudsin vaid veidike maad kõndida, kui kuulsin mingeid samme. Ma jäin otsemaid seisma. See ei saanud olla ükski loom, sest loomad ei teeks selliseid hääli. Ning pealegi oli siin ainult sellised väiksemad loomad nagu jänesed või tuhkrud või muud sellist. Igatahes olin ma enam kui kindel, et see oli inimene.
Ma uurisin pingsalt ümbrust. Tänu pimedusele ei olnud väga hästi aru saada, kes siin ringi liikus. Ma ristasin käed ning jäin ootama, et keegi välja astuks.
Järsku tundsin ma kellegi kätt oma õlal.

Autori kommentaar »