Järjejutt - "Strange Life" . 4. Osa. (8)

Ma oleksin äärepealt ninali lennanud, kuid õnneks leidsin siiski tasakaalu püsti seismiseks. Ma vaatasin, mille otsa ma koperdasin ning nägin, et see oli üks lihtne ja tavaline kivi. Ma ei saa aru siiani, miks ma seda tegin, kuid ma võtsin selle kivi ette. Võib-olla oli mul mingi eelaimdus? Igatahes, kui ma selle kivi kätte võtsin nägin, et midagi oli selle kivi peale kirjutatud. Seal oli ülimalt ilusa ja elegantse käekirjaga kirjas: "Kui tahad mind veel kord näha, siis tahtejõud teeb oma asja ära."
Algul ma ei saanud millegist aru, kuid lõpuks hakkas mu aju vaikselt funkama. Muidugi! See tüdruk! Selle pidi ju ometigi tema siia panema. Kuid kuidas ta seda tegi ilma, et mina märkaksin? Järgmiseks oli mul vaja ajusid ragistada, et mida ta selle all mõtleb, et tahtejõud teeb oma asja ära? Kas ma oleksin pidanud väga kõvasti tahtma, et teda näeksin ja siis näengi? Ma toppisin kivi taskusse ning hakkasin sammud kodu poole vedama.

Tänu sellele, et oli südatalv, läks hämaraks üsnagi ruttu. Koju jõudes avastasin ma, et kell oli juba 7 õhtul. Ema tuli mulle ukse epale vastu ning vaatas range pilguga.
"Ja kus noormees täna siis nii kaua oli?" küsis ta.
Ma oigasin ning laususin: "Ema. Ma pole mingi titt enam, et pean oma käikudest aru andma."
Ma kõndisin edasi kööki ning vaatasin ahju. Tore, mulle ei jäetud midagi süüa.
"Ma ei oleks sult seda küsinud, kui sa oleksid täna koolis käinud," vastas ema selle peale rahulikult.
Ma vaatasin talle otsa. "Kust sa tead?" küsisin.
Ema pööritas silmi. "Haloo, kas sa arvad, et ma olen kuu pealt kukkunud? On olemas internet, kui ka telefonid."
"Aa," vastasin selle peale ning läksin külmkapi juurde. Avades selle avastasin ma, et ka siin pole eriliselt midagi süüa.
"No jumal küll! Kas meil pole tõesti midagi süüa?" ahastasin ma valjusti.
Ema tundis veidike ebamugavust. "See on minu viga. Täna läks nii kiireks, et ei jõudnud süüa teha. Niisiis läksime mee Marekiga hesburgerisse sööma," vastas ta piinlikult.
Ma vahtisin talle vihaselt otsa. "Miks te mind ära oodata ei võinud?"
Ema kehitas õlgu. "Kus me oleksime pidanud teadma, kuna sina oma noore peaga koju oleksid jõudnud," õigustas ta end välja.
Ma ohkasin. "Kas sa mulle raha ei saaks anda? Ma läheksin siis välja sööma, sest mu kõht on hirmus tühi." Ma vaatasin talle paluvalt otsa.
"No olgu peale," vastas ta ning läks oma rahakotti tooma.