Järjejutt - "Strange Life" . 7. Osa. (7)

Ma istusin maha ning hakkasin sööma.
Ma vaatasin ümberringi ning märkasin, et just sel hetkel astus hessi Leslie sisse. Ja ta polnud üksi, vaid ta käe kõrval oli üks kutt.
Ma kergitasin kulmu. Küll on alles kiire ülesaaja.
Ma muigasin omaette ning sõin edasi.
"Hei, Jacob!"
Mul polnud vaja peadki tõsta, et aru saada, kes see oli.
Muidugi Leslie, kes üritas mind ilmselgelt amrukadedaks ajada.
Ma vaatasin ta poole.
"Tere, jahh," vastasin ükskõikselt ning sõin edasi.
"Kas me võime su lauda istuda?" küsis ta särades.
Ma vaatasin uuesti talle otsa, kuid see kord kahtlustavalt.
"Ee, jah.. Ikka," ütlesin veidike segaduses olles.
"Tore," vastas Leslie ning istus kiiruga minu lauda, et ma ümber ei jõuaks mõelda. Ta pöördus siis tolle kuti poole. "Max, kas sa võiksid palun mulle ühe tortilla ja kohvi tuua?" palus ta tüüpi.
Poiss muigas. "Olgu peale," ütles ta ning läks kassapidaja juurde.
"Niisiis," alustas Leslie minuga juttu nagu oleksime vanad sõbrad, "mis sa Maxist arvad?"
Ma vahtisin talle otsa ning kergitasin kulmu. "Mis ma temast arvama peaks?"
Leslie läks pahuraks. "No tead küll.. Et milline ta on ja nii edasi. On ta lahe, kena."
Ma pööritasin silmi. "Tüüp, nagu tüüp ikka. Missiis?"
Ta naeratas kavalalt. "Lihtsalt, niisama.."
"On ta su boyfriend?"
Tundus, et seda küsimust Leslie just ootaski.
"Ma ei ole veel päris kindel. Aegamisi ta võib-olla siiski saab selleks. Kes teab, me oleme hetkel vägagi lähedased."
"Mõni on päris kiire ülesaaja, ma vaatan," pobisesin pigem nagu omaette.
Kuid kahjuks Leslie kuulis seda.
"Mis on siis? Kas ma peaksin mingi iga päev patja nutma oma kodus voodis? Tõsiselt. Ega ma mingi selline pole. Lähen lihtsalt oma eluga edasi, ja kõik."
Ma vaatasin talle tõsiselt otsa. "Tore, tore.."
"Aga sina?" küsis ta siis.
"Mis mina?" olin segaduses.
"Et kas sul on siis mingi uus.. girlfriend?"
Ma jälgisin tema näoilmet, kui ta seda ütles. Oli näha veidike põlastamist selle sõna vastu. Tähendab, tal siiski olid minu vastu veel mõned tunded.
"Ei, veel mitte. Aga ei me ette tea, mis elu meil küll tuua võib," ütlesin kavalalt.
Leslie põrnitses mind.
"Tõin meie sõõgi," ütles keegi tumeda häälega.
Me Lesliega mõlemad vaatasime kõrvale. See oli Max. Ta vaatas mind uurivalt.
Leslie ilmselt tabas kohe asja ära, sest ta selgitas: "Oih, vabandust. Ma pole teidki veel ju tutvustanud. Jacob, see on Max. Max, see on Jacob. Minu vana... sõber."
Me noogutasime Maxiga üksteisele tervituseks.
"Teate, mul sai just söödud, niiet ma hakkan nüüd kodu poole minema. Saate siin kahekesi rahulikult juttu rääkida," ütlesin ning hakkasin püsti tõusma.
"Mh, Jacob. Ära mine veel. Tule, istu tagasi. Räägime kolmekesi veel juttu. Ehk saad isegi Maxiga sõbraks," ütles Leslie ning naeratas.
Ma naeratasin vastu, sarkastiliselt. "Eiei, pole vaja. Ma siiski lähen. Nägudeni," ning ma läksin laua äärest minema.
Ma panin oma tühja kandiku teiste kandikute juurd ening läksin uksest välja.
Õues oli juba täiesti pime ning ma hakkasin kodupoole liikuma.

Autori kommentaar »