Järjejutt - "Strange Life" . 11. Osa. (8)

Vabandan, et nii kaua aega võttis. Polnud aega ega mõtteid. See-eest saate vastu veidike pikema jutu, kui on eelmised. :)

"Ma väga vabandan, see oli kogemata," lausus meeldivalt rahulik hääl. See oli toosama tüdruk, kes eile oli mulle metsas vastu kõndinud.
Ma muutsin koheselt vägagi ebavlevaks ja arglikuks.
"Ee.. jajah, mhm.. Ma ka.. Oleks pidanud ette vaatama.. Mina ikka, jahh.. Sina, pole midagi.. Ikka juhtub.. " pomisesin vastuseks ning kummardusin maha, et tema maha lennanud asju korjama hakata. Kuid ta tegi ühe imekiire liigutuse ning võttis kõik oma asjad korrapealt üles. Ma imestasin väga ning tõusin aeglaselt üles tagasi. Nüüd hakkas alles mu aju tööle. Mida ta siin tegi? Kas ta tuli siia õpilaseks? Või on ta koguaeg siin õppinud? Need ja veel paljud teised küsimused hakkasid mu peas keerlema ning ma hoidsin peast kinni, et see lõhki ei läheks. Või mulle vähemaltki tundus, et see läheks nagu kohe lõhki.
Tüdruk naeratas mulle. Ta hakkas edasi liikuma ning ma olin hämmingus. Ma pidin temalt ta numbri või millegi saama enne, kui on liiga hilja. Ta võib jälle kummaliselt ära kaduda ning ma võin teda ehk siis mitte kunagi enam näha.
Ma vaatasin korra selja taha, et vaadata, ega kedagi läheduses ei ole. Märgates, et olen täiesti üksi, otsustasin midagi öelda. Kui ma aga pea tagasi pöörasin ning suu lahti hakkasin tegema, avastasin ma, et ta on järjekordselt kadunud.
Ma vandusin omaette ning liikusin klassi poole.

"Vaata, aga vaata! Noorhärra Jacob! Küll on tore, et otsustasid ka meiega liituda. Palun, võta istet. Meil on kohutavalt huvitav tunniteema täna." Õpetaja, härra Tantraiser, jälgis mind kuni ma maha oma pingi juurde istusin.
Järsult lendas mu laua peale paber. Ma pööritasin selle peale silmi ning avasin vaikselt.

"Sa peole lähed täna? Kui jah, siis äkki läheksime koos?

Mirell."

Ma vaatasin seda kirja kahtlustavalt. Miks ta tahtis, et me koos läheksime? Me ei ela üldse samas kandiski. Tema elab linna ühes otsas, mina teises. Ma vaatasin Mirelli pingi poole ning nägin, et ta jälgis mind. Kui ta aga avastas, et ma teda märkasin, kergitas ta küsivalt kulme. Ma keerasin hetkeks pea ära.
Kas minna koos või mitte? mõtlesin, ah, tühja kah. Ma pöörasin oma pea tagasi Mirelli poole, et mingit vastuse märki anda, kuid õpetaja hääl katkestas mu.
"Jacob? Kas te võiksite palun vastata?"
Ma vaatasin hämmeldunult õpetajale otsa. Mis küsimus üldse oli?
"V.. vabandust, kas te võiksite küsimust korrata?" palusin vaikselt. Kõigi pilgud olid pöördunud minu poole. Osad itsitasid vaikselt, teised aga vaatasid üllatunult.
Õpetaja ohkas. "Jacob, kus su pea küll on?"
Ma vabandasin end välja. "Ee, õpetaja.. Kas ma saaksin ehk korra WC'sse minna?" Ma tegin kõhkleva naeratuse tema suunas.
"Muidugi," ütles õpetaja kahtlustavalt kulme kergitades.
"Tänan," pomisesin ma ning enne, kui uksest välja läksin, pöörasin ma pilgu uuesti Mirelli poole. Ta jälgis mind samamodi kahtlustavalt, nagu õpetajagi. Ma noogutasin talle ning tüdruku nägu lõi särama.

Autori kommentaar »