"Muutunud Maailm" 6. osa. (3)

Ma karjusin õudusest, kui toda kätt tundsin. Ma pöörasin end hoobipealt ümber. Minu vastas seisev isik puhkes naerma. "Mida kuradit sa teed?" karjusin ma. Mu vastas seisis mu klassivend, Robert.
"Oh jumal, kui sa vaid oma nägu oleksid näinud," lõõtsus poiss läbi naeru.
"Mis sul viga on? Sa oleksid mu äärepealt surnuks ehmatanud! Ja mida paganat sa siin üldse teed? Kas sa ei ela mitte linna teises otsas?" Ma vahtisin talle vihaselt otsa ning mu hääl oli endiselt vali.
Roberti naer vaibus ning ta vaatas maha. "Ma tulin sind otsima," pomises ta oma pusa sisse.
Mu viha vähenes veidi ning ma vaatasin küsivalt talle otsa. "Miks?" küsisin ma.
"Noo," ta toksas jalaga kivi, "ma tahtsin sult midagi küsida."
"Mida?" Halvad kahtlused tõusid minus esile. Nimelt olin ma viimaste kuude jooksul kuulnud kõlakaid sellest, et ma meeldin Robertile või midagi sellist. Ma küll üritasin seda eirata ja tõesõna loota, et see pole tõsi, kuid.. Kas sellel oli ka mõtet?
"Vaata, sa oled üsna kena tüdruk ning ma mõtlesin, et noh.." Ta neelatas, kui märkas minu jahmunud nägu. "Et kas sa tahaksid minuga käima hakata või midagi sellist?"
"Oh," tuiskas mu huulilt ainsana välja. Seda oli kohe näha, kui kaua ta oli üritanud mult seda küsida, niiet otsekohene korvi andmine ei oleks tulnud kõne allagi. Kuid, kuidagi ma pidin siiski seda tegema.
Ma ohkasin ning alustasin aeglaselt: "Robert, sa oled väga tore poiss ning ka su välimusel pole viga midagi.."
"On see jah?" hüüatas poiss õnnelikult.
Ma põrnitsesin teda altkulmu. "Kuid," rõhutasin ma. Roberti õnnelik ilme kadus kui noaga lõigatult. "Arvan ma siiski, et me ei võiks koos olla."
"Kuid miks mitte?" nõudis ta.
Korraga tuli mulle kohutav tüdimus peale. "Sest sa lihtsalt ei meeldi mulle nagu mina sulle," laususin ma kannatamatult. Mul võttis üsna suuri jõupingutusi mitte nähvata.
Poisi põskedele ilmus ootamatu puna. Ta lõi pilgu kiiresti maha. "Nojah, olgu siis," pomises ta ning pööras ümber, hakates metsa väljapääsu poole liikuma.
"Robert, oota!" hüüdsid ma kahetsedes ning jooksin talle järgi. "Ma ei tahtnud sulle haiget teha ega midagi. Niiet kui ma tegin, palun ma andeks. Kas me jääme ikka sõpradeks edasi?"
"Jajah, mida iganes," nähvas ta ning jätkas liikumist, see kord kiiremini, kui varem. Ma jäin sõnatult talle järgi vaatama.
Kui ta vaatesulatusest välja kadus, pöörasin ma oma otsad ümber ning sörkisin koju. Sinna jõudes, vahetasin ma oma dressid bikiinide vastu, minnes otseteed välibasseini. Vesi oli mõnusalt jahe, niiet ma sulgesin silmad, ujudes selili ringe.
Ema tuli basseini äärele. "Mis teed?" küsis ta.
"Ujun," vastasin, silmad endiselt suletud.
"Kas sa Robertit nägid?"
Mu ujumine katkes otsemaid ning ma avasin silmad. Selline äkiline seismine, ajas mu tasakaalust välja, niiet ma hakkasin põhjapoole vajuma. Ma rabelesin kiiresti veealt välja ning ujusin basseini äärde, vahtides emale vihaselt otsa. "Kuidas palun?"
"Ta käis siin ja otsis sind. Ma ütlesin talle, et sa oled metsas jooksmas," vastas ta ilmsüütut nägu tehes. "Niisiis, mis toimus? Ta nägi üsna närviline välja."
Ma sukeldusin vee alla, hoidumast karjuma pistmast. Mõne aja pärast sai mul õhk otsa ning ma tulin tagasi pinnale. Ema vaatas mulle kahtlustavalt otsa. "Mis on?" küsis ta segadusse aetult.

Autori kommentaar »