Järjejutt - "Strange Life" . 8. Osa. (6)

Õues oli kohutavalt külm.
Ma liikusin kiiresti, et võimalikult ruttu koju saada selle külma eest, kuid järsku seisis keegi mu tee peal ees.
Ma kissitasin silmi, kuna pimedas oli üsna halb näha.
"V..vabandust, kas ma ehk saaksin mööda?" küsisin lõdisedes.
Teel, kust kauda ma hetkel kõndisin, oli üks väga kitsas koht, kus sai ainult üks inimene korraga mööda minna.
Inimene minu ees pööras end ringi.
Ma võpatasin korra, kuna tema silmad - mis olid pimeduses nii kuradima hästi näha - oleksid nagu põletanud mind. Kui mõne sekundi pärast too sama põletus ka kadus.
"Muidugi, ma vabandan," ütles too inimese hääl. Nüüd ma sain loomulikult aru, et minu vastas seisis tüdruk. Õigem oleks vist isegi öelda naine, sest see hääl kõlas väga rahulikult, täiskasvanulikult ning sujuvalt. Tee vabanes mulle ning ma hakkasin edasi kõndima. Kuid juba üsna varsti tundsin jälle seda vastikut põletust. Ma vaatasin oma selja taha ning koheselt see valu ka kadus. Kuna see nii kummaline tundus, kõndisi ma igaksjuhuks veel kiiremini, kui varem. Ma pea-aegu nagu jooksin.
Ma jõudsin lõpuks koju ning järje kordselt oli mu ema mul sisse jõudes vastas.
"Said kõhu täis?" küsis ta lõbusalt. Miski pärast tundus mulle, et ta on natuke napsitanud.
"Jajah, ikka," ütlesin kiiresti ning hakkasin ülesse oma tuppa minema. Kas ma muidu mainisin ennist, et ma elan kahekorruselises majas? Aga enne, kui ma päris ülesse jõudsin, tuli mulle midagi meelde. Ma läksin tagasi alla.
"Ema," alustasin ma, "kas meile tulevad uued naabrid?"
Ema vaatas mulle üllatunult otsa. Tundus nagu, et ta ei teadnud sellest midagi.
"Uued naabrid?" küsis ta.
Ma noogutasin. "Jah. Just siis, kui ma välja läksin, nägin mingit kolimis autot. Või noh, see vähemalt tundus nii.. Igatahes tassiti sealt igasuguseid mööbliesemeid välja."
Ema vangutas pead. "Võib-olla tõesti. Ega see maja on niigi väga kaua tühjana seisnud."
"Ma loodan, et mõni kena tüdruk kolib sinna," ütlesin kavalalt.
Ema kergitas kulmu. "Kas sulle mitte ei olnud tüdruksõber olemas?" küsis ta.
"Me, mm.. Läksime lahku," ütlesin.
Ema muigas. "Oh sind küll."