"Muutunud Maailm" 8. osa. (4)

Ma ärkasin hommikuste päiksekiirte peale üles. Haigutades võtsin ma laua pealt kella ning vaatasin seda - kell oli pool 10 hommikul. Ma vedasin end vannituppa ja peasin enda ja hambad ära. Jõudnud tagasi oma tuppa võtsin oma päevinäinud dressid ja ajasin endale selga.
Ma lonkisin trepist alla kööki, kus järjekrdselt ema lõbusalt ringi tuuseldas. "Hommikust!" hüüatas ta rõõmsalt.
"Hommik jah," pomisesin vastuseks ning võtsin kapist välja kausi, kuhu ma krõbinaid ja piima sisse kallasin. Lusika kätte haaranud, hakkasin ma sööma.
"Niisiis, täna läheb sul väikeseks šhopinguks, kas pole?" küsis ema laua äärde justkui lenneldes.
"Ahjaa," pomisesin ma täissuuga vastuseks. See oli mul juba meelest läinud. "Ma helistan mõne aja pärast Mariale."
"Okei," sõnas ema lühidalt ning lippas köögist välja.
Peagi sai mul söödud ning ma jooksin oma tuppa, kus ma telefni võtsin ja Mariale helistasin.
"Jaah?" kostus unine hääl.
"Maria? Magasid või?" Ma vaatasin kella. See oli pool 11.
"Nii ja naa," vastas ta. "Mis mureks?"
"Ah, ma tahtsin lihtsalt küsida, mis kell me kokku saame ja linna lähme," vastasin ma ükskõikse häälega.
See lause justkui äratas sõbranna üles, sest koheselt kostus palju elavam hääl: "Muidugi! Ma ei tea, mis kell sulle sobiks? Kas me lähme bussiga? Või saab keegi meid ära viia?"
"Oh. Sa mõtled lausa pealinna minekut või?" küsisin hämmeldunult.
"No muidugi! Siit ei leia nii kui nii midagi ning sa lähed ju ikkagist peole, kas pole?"
"Noojaa, kuid.."
"No siis pole ju mingit küsimustki! Kas sa küsid või mina oma emalt, et ta meid sinna sõidutaks? Sest ausalt öeldes ei ole mul mingit tahtmist seal haisvas ja palavas ja umbes rahvast täis bussis ringi sõita."
"Ma küsin ise. Nii palju ta minu heaks peaks siiski ära tegema, kui tahab mind endaga peole vedada." Ma muigasin kurjakuulutavalt.
"Okei. Super. Helistad mulle siis hiljem tagasi, eks ole?"
"Helistan," vastasin ohates.
"Okei. Tsauki!"
"Tsau!" Ma lõpetasin kõne ning panin telefoni ära. Ma jooksin alla, hüüdes poole tee peal "Ema". Too tuli mulle trepi juurde vastu.
"Mis?" küsis ta naeratades.
"Kuule, kas sa saaksid meid mariaga linna ära viia?"
"Linna? Kuule, sa elad ju ainult kilomeeter linast väljas."
"Ei, pealinna," selgitasin ma talle. "Me ei taha bussiga minna ning ma mõtlesin, et nii palju sa ju võiksid siiski ära teha."
"Ahah. Olgu pealegi. Ma lähen vahetan riided ära ning ootan sind väljas. Sobib?"
"Mhmh. Ma helistan Mariale ka veel ning ütlen, et ta end valmis sätiks." Ma jooksin tagasi oma tuppa, kus ma Mariale helistasin ning olukorda selgitasin. Leides kapist oma lemmikud mustad teksad ja punase kõrge kaelusega sviitri, panin ma need selga. Peale selle kammisin ma veel oma juuksed ära ning võtsin oma väikese käekoti, kuhu sisse ma oma vajalikud asjad lisasin. Alla jõudes, toppisin ma oma nahkjope selga ning poolsaapad jalga. Õue jõudes ootas ema mind autos olles ees.
Ma lipsasin kollase Porshce esiistmesse ning kinnitasin turvavöö.
"Lähme?" küsis ema minu poole vaadates.
"Mhmh," vastasin ma ning juba sõitiski ta koha pealt minema.
Mitte kuigi palju aega hiljem olime me Maria maja ees, kus viimane just välja oli astunud. Ta istus auto tagaistmetele ning tervitas meid mõlemaid. Edasi oli ligikaudu 20 minutiline sõit pealinna, kus me peatusime suure ostukeskuse ees.
"Kas see sobib?" küsis ema.
Me Mariaga mõlemad noogutasime.
Ema otsis oma kotist välja pangakaardi ning ulatas selle mulle. "Kuluta palju tahad," lausus ta muiates.
Ma pööritasin silmi ning hakkasin autost väljuma, kuni peatusin ja end ema poole tagasi pöörasin. "Mis riietus peab seal üldse olema?" küsisin ma.
"Mingi ilus kleit. Pikk või lühike - vahet pole. Kingad. Võib ka ehteid, kuigi sa neid just eriti palju ei kanna."
Ma noogutasin arusaadavalt ning väljusin autost, kus ma emale "tsau" enne ukse kinni panemist ütlesin.

Autori kommentaar »