Lugupeetud õpetaja!



Tahan juhtida Teie tähelepanu sellele, et iga õpetaja paneb oma õpilastesse kõik oma tunded ja närvid. Selline õpetaja, nagu Teie olete, pöörab suurt tähelepanu oma õpilastele. Sellele vaatamata, et mõnikord olete range, olete abivalmis ja arusaaja.

Tunnid lähevad Teiega kiiresti ja märkamatult. See tähendab, et Te olete oma ala asjatundja, aga mulle ei meeldi ikkagi pikka distantsi joosta.

Te olete teinud jõupingutusi, et meie, õpilased, teaksime kõike kehalisest kasvatusest ja teeksime sporti. Te olete niisugune õpetaja, keda ma mäletan kogu elu. Praegu õpin ma kaheteistkümnendas klassis ja see on viimane aasta selles koolis. Te olete meie õpetaja olnud kolm aastat. Sellega seoses on mul Teile üks küsimus: kas ka Teie mäletate meie klassi?

Varem mõtlesin ma, et kool on igav ja soovisin kooli kiiresti lõpetada. Alles praegu saan aru, et ma eksisin. Ma olen lõpuks taibanud, et kool annab meile tarkust, aga koos õpetajaga omandame teadust ja teadmisi. Kool on meie elu alus.

Ma ei taha öelda, et teised õpetajad on igavad. Iga õpetaja viib oma tunni läbi omamoodi, aga Teie tunnid ei ole mitte ainult huvitavad, vaid ka kasulikud tervisele. Teie tundides ei ole vaja mõelda.

Ma soovin, et Te oleksite elav, elurõõmus, lõbus ja paljude lemmikõpetaja. Usun, et Te ei unusta oma õpilast. Te olete alati minu südames.


Lugupidamisega
Teie õpilane Jevgenia
Kohtla-Järvel,
1. oktoobril 2004