Lugupeetud esimene õpetaja!


Õpetajad on oma õpilaste jaoks tõelised kangelased. Õpetajad on esimesed juhendajad eluteel ja nendest sõltub palju: kui nad suunavad oma õpilasi õigesti, siis on need lapsed tulevikus inimesed, kes on valmis elutarkust omandama. Ma arvan, et „õpetaja“ on nii ilus sõna ja nii vastutusrikas töö, et inimene, kes on ükskord selle elukutse valinud, peab haruldane olema.Te olite sündinud õpetajaks ja Te saavutasite oma eesmärgi.

Te olite unikaalne naine. Ma olin väga väike, aga teadsin juba, et tahan õppida Teie juures. Tol ajal oli mul meeldiv Teiega koos olla, seepärast ootasin terve aasta, millal saan kooli minna. Ma ei tea, milles oli Teie külgetõmbejõud, aga meie, õpilased, jumaldasime Teid.

Te õhutasite meid võitlema ja samas inimlikuks jääma. Te uskusite meisse ja meie võimetesse. Te ütlesite, et petised valetavad, aga meie peame tõtt rääkima isegi siis, kui seda tõde on valus kuulata. Te õpetasite meid andeks andma, aga mitte tegema seda nii, nagu oleksime suuremeelsemad ja targemad kui teised. Tänu Teile õppisime me unistama ja realistiks jääma, võitma ja väärikalt kaotama, ettevaatlik olema ja riskima, lihtne olema suhtlemises ja otsekoheselt ning kindlalt rääkima. Te õpetasite meile, et iga hetk elust on tähtis ja see ei pea märkamata jääma. Üldiselt õpetasid Teie tunnid meid elama nii, et oma au, väärikust ja armastust elu vastu hoida.

On ebaõiglane, et sellised inimesed nagu Teie lahkuvad inimese elust varem, kui oskame seda oodata. Meil ei olnud aega, et avaldada Teile tänu Teie töö eest. Selles kirjas tänan Teid ja olen õnnelik, et tundsin Teid. Tänan Teid, et Te õpetasite meid elama.


Austusega
Teie kunagine õpilane
Kohtla-Järvel,
1. detsembril 2006