Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Libahundi armastus 2# (1)

Keegi ulgus. Me kuulatasime, kuid tema tegi seda tähelepanelikult. Ta nagu hoidis midadgi, mingeid sõnu või häält tagasi.
Aga siis...
Aga siis ta surus mulle oma pikad, iseäralikud ja lumivalged kiskjakihvad ihusse. Ma karjatasin ning hakkasin nutma.
Aga see kurvastas teda ning ta viskas mu maha, metsa kitsale liivarajale pikali.
Nutsin, kuna verd jooksis mu õlast ning kõik see ehmatas mind. Kuid ma polnud võimeline püsti tõusma.
Ta lähenes mulle siiski, ta püüdis mitu korda, kuni ta lõpuks julges. Ta nagu kõhkles või kartis midagi seletamatut.
Ma armastasin teda sooja südamega, nii-et ma ulatasin talle oma abiootava käe. Ta tõmbas mu osavalt istukile ning sosistas midagi.
"Hundid kutsuvad kedagi..." Ütles ta.
"Keda?" Tahtsin ma teada.
Selle peale teine ainult ohkas ning ütles veidra tooniga, et ma oleksin ettevaatlikum, kui eelmises elus ning et ma harjun peagi, et ma õpin kedagi armastama.
Ta rääkis nii segast putru kokku, et ma ääre pealt minestasin, kuid ta haaras kiirelt mu pea ning riivas mind alatasa oma terava kihvaga, kuni ma enam ei nutnud, ei kartnud toda elajast.
Mees ajas end kentsakalt küüru ja nuusutas mu õlga. Ta lakkus omaenese tehtud haava puhtaks ning nohises seal, alatasa nagu midagi otsides.
Aga siis ta leidis! Ta leidis, et mu käsivars on õrn ning hakkas seda hammastega pruukima.
Ma sain aru, et ta vaid armastas mind. Üleni. Kogu keha. Et hundid kutsusid teda, kuid tal oli janu. Et ta ei olnud veider mees. Ta oli eriline inimene.
Aga siis, just sel hetkel, kui ta uut haava ära limpsis, et mitte verd raisata, metsistus too ning ajas selja tahtmatult turri. Nagu loom, justkui kiskja hüppas ta mulle metsikult peale.
Ma tundsin, et tegin midagi valesti. Teine muudkui rapsis mu nahka, mina kannatasin. Korraga ma sain aru, miks ta endast väljas on ja haarasin ta peast. Ma tahtsin hüvastijätuks, ma vähemalt soovisin, et hüvastijätuks teda suudelda.
Ei, too kiskja ei tõrkunud üldsegi. Aga mul hakkas sellest valus. Mitte, et ta oleks minu suud ka rebestanud - vastupidi! Ta oli õrn ning inimlik ja hoidis oma hambaid vaos.
Minus oli viga. See pesitses minus varjul, aga ma soovisin nii väga ennast säästa ja tegin suu lahti. See väike musi, mis ma alles tegin, see oli mu elu otsustanud. Terve suu läks paiste ning silmad läksid tulipunaseks.
Nii raevunud olin ma, et isegi hunt ning tema vennad mu ümber ehmatasid.
Ma suudlesin hunti! Ta tahtis mind armastada, ning sellepärast ta ei tõrkunudki. Suudlus pani mind vangi tema juurde, et meie hinged jääksid kokku, et ka mulle kasvaksid kihvad ja ma võimutseksin metsa keskel, janu hea mahla ning nälga värske lihaga kustutada.

Süda ei muutu kellegil. Mu raev muutis kõike, tahest-tahtmatult mulle tulid kihvad, mu silmad hõõgusid ning janu pimedas metsas kõige elava vastu kuu paiste all kasvas!
Lihtsalt ma muutusin libahundi vaenlaseks - Vampiiriks!
Ma võisin ju nutta, kuna minu tõrkuse pärast tegi nõidus vea. Ma olin huntide saak, ma olin halb. Valvas, kuid mitte võitmatu.

Lõpuks ma vaibusin oma hingelisest hetkest ning paljastasin hambad. Mets hakkas kihama. Taganeti, uriseti ning mõned isegi ulgusid selle peale kurjakuulutavalt.
Kes ei teaks, et kuri ja paha vampiiritüdruk on kõik, mida hundid vihkavad? Ja kättemaks, et ma seal metsas pesitsen on minu sees olev eluküünal?
Kuidas ma küll suudan... Kõik siin on kümme korda võikam, kui mu süda seletab. Kõik ühe suudluse tõttu.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!