Libahundi armastus 3# (2)

Kes ei teaks, et kuri ja paha vampiiritüdruk on kõik, mida hundid vihkavad? Ja kättemaks, et ma seal metsas pesitsen on minu sees olev eluküünal?
Kuidas ma küll suudan... Kõik siin on kümme korda võikam, kui mu süda seletab. Kõik ühe suudluse tõttu.

"Minu kassipoeg..."
Ütles tema. Ma armastasin, ma vihkasin teda. Mu keha ja hing võitlesid ja vaidlesid oma arvamuse üle.
"Jah, jah? Hundid on alati olnud mu lemmikloomad... Aga sina oled liba...!"
Ma sosistasin seda. Ainult tema võis kuulda neid sõnu. Need sõnad tegid talle nii väga haiget, kuid mina kannatasin kõige rohkem. Olen liigagi palju tundnud valu - kas öelda või mitte? Kolme sekundi küsimus, ja täna siis jälle. Ohkasin.

Aga mina ei olnud libahunt, kes oleks kurameerinud meestega ning nende verd siis imenud nii õudsal kombel, et nad hinge heidavad. Mul olid kihvad ja suured hambad, kuid oli veel üks eripära. Mu selg hakkas sügelema. Ilus triibuline pluus, mis säras kuupaistel oma loendamatute litritega hakkas rebenema.
Tiivad kasvasid mu seljale. Aegamisi, kuid juba järgmine nädal oleksin ma võinud teha pikki hüppeid üle metsade, väikeste tiibadega hoogu andes.
Nüüd nähti võimalust! Seljatagune oli kõige nõrgem koht minu ihus ja hundisõõr muutus kitsaks.
Elajad lõrisesid, kuigi ma ei osanud oma pisikesi sulgi veel liigutadagi. Ainus lahendus oli haarata ühest oksast mu pea kohal, mille vastu ma juba mitmendat korda pea ära lõin.
Haarasin oksast ning upitasin ennast kõrgemale. Lapsena olin ma alati armastanud looduses seigelda ning ronida. Ma polnud mingi ime-inimene, kes nagu ahv mööda oksi ringi kepsles ja ladvas kõikus. Kasutasin lihtsalt juhust elu päästmiseks.

Ma kartsin kõrgust ning see mõjus halvasti. Istusin juba järgmisel oksal, mis kõikus tuule käes siia-sinna kogu aeg, aga minu kerge ja kõhn vampiirikeha oli viimane piir, mida puu kandis.
Hundid karglesid all. Ainult üks neist võis mind puudutada. See oli tema, minu libahunt. Tal oli häbi minu vendade ees, kuid ma pidasin vastu.

Huntidel hakkas ajapikku nälg peale. Kõigile mõjus see erinevalt - mõni langes surnult pikali, mõni hakkas aga oksi rapsima ning järjest rohkem kraabiti mu jalanõud lõhki. Tennised olid kaotanud oma kuju ja värvi.
Mu valged jalad paistsid sealt, kohati tuli verd. Tõmbasin end küüru oksale ja hakkasin nutma.
Libahunt lõrises, kuid jäi peagi vakka. Ta oli pooleldi hundi, pooleldi inimese kehaga. Lihtsalt tõusis kahele jalale püsti ning võttis mu sülle.
Võisin öelda, et ma olin ta süles ikka sama kõrgel. Hunt kannatas, kuna tema vennad solvusid ning hakkasid teise jalgu rapsima.
Ta kaotas palju verd, kuid pidas terve öö joostes vastu, vaid mõni hunt öösel suutis tema jalgu kihvade vahele napsata.

Lõpuks liba lihtsalt väsis ning langes maha. Küünal tema sees oli kustunud. Mina ei huvitanud enam hunte. Nad olid näljast nõrkemas ning jäid oma venna juurde ootele, kuni olid kindlad - nüüd võib ta ainult kõduneda, kui kiskjad oma tööd ei tee.

Ekslesin lihtsalt metsas parajal kaugusel, et näha, millal toit otsa saab. Leinasin vaikselt... Korraga hakkasid mu pisarad voolama nagu vihma ja ma sain juua, sain end kasida ning pesta. Vesi oli mage, kuid ilma nututa oleks mulle ots peale tulnud. See oli veider - pisaraid muudkui tuli, ma kustutasin nendega janu ning neid tuli veelgi ja ma ei vajanudki midagi muud.
Midagi muud, peale oma toidu. Hakkasin jahtimist õppima.
Vaatlesin loodust enda ümber. Söö, või sind süüakse ise ära. Midagi sellist sain ma aru. Sõda ilma lahinguteta, sõda ilma reegliteta, sõda kuni kaotaja on langenud.

Tegelikult ma ei suutnud enam oma uues kehas mõelda. Ma unustasin tükk-tüki haaval normaalse inimese elu ning metsistusin. Armastasin neljakäpakil hiilida. See oli nali, kuni nälg näpistas mu kõhtu ja ma lükkasin näljaaega mageda toidu - rohu, taimede ning marjadega edasi.
Ma ei näinud veel kõiges elavas enda normaalset toitu. Vampiiri ja libahundi vahe oli tegelikult see, et vampiir arenes kauem, kuid kohanes paremini. Vampiir võis muretult säilitada inimese kuju igavesti. Vampiir suutis süüa kõike, kuni ta oli esimest korda maitsnud värsket liha. Ja vampiir teadis seda kõike, ta teadis küttimises hoiduda ning higistas palju. Nii oli lihtsam. Kui näljaaeg metsas lõppeb ning siiagi kanti mõni suurem loom pidi juhtuma, siis oli valmis vampiir küttima.
Kõik, kes teda nägid ja usuksid vampiiridesse, oleksid segadusse sattunud.
Teguviisidelt polnud ta mingi õige vampiir. Ta oli lihtsalt sündinud metsas, sündinud huntidest ning oma esimesed harjumused õppinud metsast.
KÕIK! Kõik see oli veider, aga õige ning seletatud.

Autori kommentaar »