Teisel pool mõtteid -18# Moondujad (9)

Ma jooksin verd ning Marja lasi mu juustest lahti. Mind jäeti lihtsalt sinna ruumi tooli peale istuma. Ma ei teadnud, et Arne ronis läbi akna Jana korterisse ning parandas relva. Mulle pandi lihtsalt iPod kõrva, et ma kasvõi kurdiks jääksin.

Arne tuli tasakesi minu juurde, kuigi ma seda ei näinud. Teip oli ümber minu pea tihedasti koos. Ja Arne võttis kõrvakad mult ära ning teatas oma häälega, et on siin.
Uksest tuli palju rahvast sisse. Nagu terve klass oleks olnud seal. Siis tuli minu juurde Karolin, lõi klaasi vastu minu pead puruks ning kiskus teibi aeglaselt, valurikkalt lahti. "Kammoon, inimesed! Mida te tahate? Mida te teete siin? Jana on niigi juba kes-teab-kelleks muutunud. Vähe sellest, et ta mingi nähtamatu kameeleon oleks või midagi sarnast!"
Nägin silma ees Katu halastamatut pilku. Ma lihtsalt armastasin tema ilmet ning vabandasin tema ees mõtetes oma otsekohesuse pärast. "Sa ei näe Janat enam kunagi. Praegu söödame me Katele tablette sisse. Valuvaigistid... Kiire surm teeb talle veel head!" Muigas Karolin selle peale.
Kui ma sain vabaks ning kõik vahtisid minu punast, narmendavat nahka ning paari allesolevat juuksekarva, siis Kate oli teibiga seina külge naelutatud.
Ma mõtlesin korraks, et minul on ikkagi hullem elu kui temal ning Kate lausa sülitas mulle näkku. "Sa, professionaalne mõtetelugeja Kate, miks tegid nii? Sa ju niikuinii mind ei tunne," ja sellise jutu peale hakkasid kõik higistama. Kõik teadsid, et Kate nägi nende kavatsusi ette. Tegelikult Kate isegi ei proovinud teiste peasse tungida. Ta oli liiga süvenenud, Mai-Ann, mina olin tähelepanu keskpunkt.

"Krrrr!" hüppas aknast sisse Laura. Kassnaine vabastas kiiresti mu tooli küljest lahti ning urises kõvasti. Ja ta vaatas kõigile minu piinajatele silma, kelle nimed olid -
Robotnaine Karolin, Pimestaja Marja, Vampiir Krissu, Külmetaja Lisetti, Surm Triinu, Valge Vaim Richard, Luuraja Arne, ning Lämmataja Joosep.
Tegelikult ma sain alles nüüd täpselt aimu, kes on kes. Eks nad kõik olid ühtemoodi kurjaks nõiutud ning ma kratsisin vaikselt kukalt. Laura lõrin oli kohutav. Tegelikult rippus Robi, minu kallis ja juba mitu päeva eemal olnud Libahunt kahe maja akende vahel ning tegi kohutavat häält. Jooksin tulistjalu aknani ning tegin suure hüppe. Veidi madalamal olev kõrvalmaja tuba oli hea paik enda peitmiseks.
Ma ei imestanud, kui avastasin et nii Jana kui ka Sandra olid seal. Sandra muutis ennast koheselt üheks prügikotiks, kui mind nägi. "Moonduja on sinu lemmiklaul, jah?" Küsisin mina ning Sandra moondus jälle inimeseks tagasi. Avastasin, et kõigile on korraga mingid iseäralikud võimed tekkinud. Paitasin sõbra õlga ning ütlesin, et ta peab veel palju harjutama. Aga oli veel suuremgi probleem -
Jana lebas surnult maas. "Mis lahti, miks kõik seal kõrvalmajas Kate kallal on ning miks Jana põrandal lebab, ja üldse millest need kohutavad võimed? Mis just MIND on mängust välja jäetud? Ma olen lihtsalt mingi tavaline inimene!" nutsin mina seal.
Aga ma nägin midagi nii iseäralikku, et ei suutnud enam isegi hingata. Jana le tuli palkpõrand külge, vaiba muster kattis teda.
"Kameeleon, just nagu ma huupi arvasin," sosistasin ma. Kas ma suudaksin mõtte jõul kõik inimesed kõigiks muuta? See ei olnud kahjuks võimalik, kuna mulle ei tulnud pähegi see, et nemad seal kõrvalmajas võivad sellised julmuritest kollid olla.

"Daah, kas nüüd on Erik mingi superman või?" hüüdsin mina peale seda, kui Jana oli täiesti kadunud. Kassnaine minu taga ainult limpsis oma käppi ning Libahunt lihtsalt limpsis hambaid. Sandra aga muutis ennast musta värvi prügikotiks. Ja kahjuks ma seda ei märganud ning imestasin, et mis asi see koti sees liigutab. Ja kott oli tühi. Ning ma virutasin selle vihaselt prügikasti, haukusin Laura peale ning karjusin tema kaaslase ulgumise saatel.
Jooksin lihtsalt vihaselt korterist välja, läksin tänavale ning vaatasin päikesepaistet. Erik kukkus korraga nagu taevast alla. "Supervõimed sul või, Erik?" Teine noogutas ning vahtis niisama imelikult. Erik hüüdis, et lendamine on lahe ning haaras mu käest. Ta tõusis pilvedeni. Ma lasin kiiresti lahti, kuna ei suutnud hingata ja kukkusin alla. Kuid poiss jõudis minust veel kinni haarata, enne kui ma oleksin katusele maandunud ning oma kurjade kaaslaste laesse mõlgi teinud.

Kõik oli nii suur tohuvabohu, et lihtsalt tõmbasin tikku ning panin enda püksid põlema. Need aga ei tahtnud kohe süttida. Jooksin lähima majani - Kadri poole ning vibutasin põlema tikuga tema nina ees, ise aga seletasin nagu hull.
"Ma ei saa sust aru!" kisendas teine. Ja ma märkasin midagi imelikku... Minu näpud olid küll süsimustad ja Kadri kustutas mu üleni põleva tiku peopesaga, kuid ei näidanud välja valu.

Ahhetasin ning minestasin... Ja Katu abiga ma ärkasin, jooksin koridori ning haarasin suvalise ratta ja sõitsin sündmuspaigale. Kui ma majja tulin, siis polnud enam seal kedagi - Kate ainult lebas Jana diivanil magades. Maja oli korras ja puhas, täpselt nagu enne minu tulekut. Võtsin ühe saia kapist ning ronisin märkamatult vastasmajja. Seal ei olnud midagi - ei küünejälgi kasside-huntide poolt, prügikotti kraanikausi all olevas prügikastis ega ka ei liigutanud sein-põrand enda kätt või jalga, st. et Jana ei olnud ennast moondanud ja vaikselt hinganud.

Autori kommentaar »