Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Kassi veri 1# Küünised (0)

Kastrella Kerving oli ilus ja tõmmu preili, kes kannab musta ning ta silmad hõõguvad justkui kollased tulekerad, kui ta öösel kolmanda korruse aknale istub. Ta astus ülikooli teadust õppima, elusolendie kohta. Teda hüütakse Kassiks ning tema kodulooma - Mukit, verejanulist koera armastavad kõik. Rohkem, kui tüdrukut ennast. Ainult Kastrella tunded on külmad. Kogu tema aeg ning mõistus kulub pikkade, kuid päris küünte hooldamisele. Veidrikult kü#!?!#e, miks iga küüs nii tähtis talle on. Kuid Kass kardab, ta kardab neid. Ainult veri nende soontes muudab nad talutavaks.

Augustikuu ilusatel öödel peetakse palju pidusid. Naabruskonnas löödakse klaase kokku ning käidakse tänavatel - mõni vahib tähti, mõni hõikab üle aia, et peolisi kokku kraapida. Kuid peale sellist väsitavat ei pane keegi tähele, kelle majast möödutakse. Kastrella tuleb kõrvulukustava lärmi peale akna alla ning sülgab ühele midagi pähe. Too mees sügab oma pead ning avastab, et käed on tal verised. Kass ehmub samuti ning hiilib minema, aken pärani lahti ja kardinad tormituulte käes rahutult hõljumas. Midagi läks nihu. Preili Kerving läks kööki. Ta nõrguv toores lihakäntsakas oli pooleli. Tüdruk mõistis isegi, et toores liha on hullude toit ning viskas selle mõtlemata aknast alla. Alumised naabrid kiljusid, õieti hakkas üks vanaema akna peal karjuma ning haaras väriseva käega kõrval oleva telefoni. Kass kuulis, et ta vajutas numbritele kolm korda, tõesti nii hea oli ta kuulmine. Ja kass teadis, et poIitsei ei andesta kunagi toore liha pildumis. Pealegi olid ta riided kahtlase roaga koos ning hambad suus punaste otstega, nagu just söönud hundil.
Ta läks akna alla. Kuskilt kaugelt kuuldus autode kiiret sõitmist, vastikut heli. Oht varitses nii teda, kui ka kaugeid metsalisi. Kastrella ronis aknast ilma vaevata alla ning roomas üle tee puude varju. Kui ta peale mitmeid kilomeetreid kiiresti ning kergelt hüpetega joostes metsa jõudis, läks ta veri keema. Ei olnud see nagu filmis - tundmatud valud läbistasid sind ning su silmad lahvatasid põlema! Pikk koon tuli ette. Ei lisandunud uut hunti metsa, see oli Kass. Kassi veri soontes, metsikus ja verejanu koeralt õpitud. Ta ei laskunud esijalgadele ega hakanud küttima. Tüdruk kõndis vaikselt, enese teadmata. Suunataju oli sel olevusel hea, ei võinud ta ju metsa eksida.
Kass hõljus, hiilis ning jooksis kõike korraga. Kahel jalal ning küürus, eriti tähelepanelik ning metsistunud, justkui nõiutud hõng küljes.
Siin olid värsked jäljed, metsalised otsisid toitu. Ning tema oligi see, karvaste ja suleliste põhiroog.
Ainult kallaletung ning varitsemine võis seesuguse inimlooma päästa.
Kastrella viskas riided kuskile kaugele, ainult pikk ning õhuke, musta värvi lihtne kleit jäi alles. See oli magamiseks, kuigi enam ei võinud ta und tunda. Kass hiilis läbi metsa, paksud ning kohevad juuksed kenasti hobusesabas. Ta meenutas väga musta kassi. Näojooned olid kenad ning pehmed, tumedad kulmud ja ripsmed, säravad silmad ja külmad huuled - kõik oli nagu valatult. Ainult et inimkehas.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!