Teisel pool mõtteid -13# Nuga (5)

Nuga kavalalt kotti ära peidetud, tõmbasin ma tossud jalga ning jooksin rongipeatusesse. Kell üksteist sõitsin ma laagrist minema. Maha jäid ainult sõbrad... ja minu telk! Juba kell kaks olin ma kodus, oma toas. Helistasin Robile, et äkki temaga on midagi juhtunud. Keegi ei vastanud. Peale seda valisin Alexi numbri ning kõik õnnestus! Ta teadis, kus Roberta asetseb ning me leppisime kokku kokkusaamise.

Saime kokku Kristiine keskuses. Alex tegi mulle ühe suure jäätise välja ning me istusime pingile. Rahvast oli palju ning ma veidi pelgasin, et meie salajutt läheb haisema, kuid Alex muudkui päris ning mina vastasin.
Ja ma mõtlesin pikalt, et kas seda ikka võib ühele inimesele usaldada või mitte. Lõpuks sõnasin aeglaselt: "Tead... Katu tuli minu juurde kui me kämpisime klassiga seal metsas, eks? Ja ta näitas selgelt välja, et ei anna Robertale andeks. Sa pead tüdrukut kaitsma! Ta võib surra. Näe, Katu jagab isegi nuge," ning ma tegin jope hõlmad lahti, "ning ta tahab, et teeksin tüdrukule otsa peale. Ma armastan Katut nii väga, kuid ei tea, kas suudan tappa ja üldse, ei oska nuga käsitledagi".
Alex kohkus tõsiselt sellise loo peale ning ajas hambad huulte alt välja. Ta silmad läksid täiesti leekidesse. "Tule," sosistas ta mulle ning me suundusime meeste vetsu. Ta palus mul terariista välja võtta. Kohe, kui seda näitasin hakkas ta minuga õiendama. "Kuidas sa seda, tapariista puutudagi suudad?" Karjus inimene. Ma hakkasin nutma, olin segaduses. Korraga hüppas poiss mulle kaela. Ta paljastas oma lumivalged hambad mu kaelal ning ma nõrkesin ära. Tõeline vampiir sõi minu ihu jõi minu verd. Ma vehkisin veel oma viimase jõuga ähvardavalt teise ees, kuid Alex surus mu täiesti pikale. Nuga riivas minu kõhtu.
Ma surin peaaegu. Tähendab, ma suringi.

Aga surm ei lõpeta elu. Kõik läks mustaks ning ma nägin oma saatusekaaslasi. Lisetti oli haigevoodis, nägi välja nagu nõid. Silme ette kerkis, kuidas Katu oli Lissu köögis ning pani ta ravimi sisse mingeid aineid, mis Lisetti silmapilkselt vaigistas.
Tegelikult jäi tüdruk ainult raskelt koomasse, kuid ei ärganud ta veel nädal aega. Lõpuks kui ta silmad avas, siis oli ta haiglas just külmkambrisse pandud.

Sellega lõppes minu kohutav nägemus. Ma avasin silmad. Olin täiesti terve, kuid vereloik asetses meeste WC põrandal minu kõrval. Ma võtsin ära verise kampsuni ning pesin kaela puhtaks. Jäin veel pikalt sinna samasse mõtlema. Midagi oli nihu.
Ma ei saanud isegi aru, mis toimus. Mõtlesin kõik uuesti läbi...
Olime meeste WC aleksiga kaklemas. Alex imes mu verd ning mina kaitsesin end noaga, mis riivas lõpuks minu kõhtu ning ma minestasin. Nägin und Lisetti elu viimastest hetkedest ning ärkasin korraga. Katu oli mind oma imeväega tervendanud. Minu kõrval oli vereloik, kuid haavad olid kinni õmmeldud ning ei veritsenud.

Sain selgust juurde. Asusin Alexit otsima. Helistasin uuesti Robertale, kuid tal oli terve päeva mobiil väljas ning koduski polnud kedagi. Isegi mitte öösel. Alex pesitses vist metsas, kuid ma ei julgenud tagasi minna. Ma vajasin normaalset elu, kasvõi hetkeks!
Korraga ma sain aru tänu oma südamevalule, et kõik mu nägemus oli tõsi! Jooksin kiiresti haiglasse, sõitsin esimese bussiga ning kimasin täiest jõust Lastehaigla poole. Kus iganes võis Lisetti olla, igatahes ta oli juba külmkambris. Tänu oma taskurahale sain ma takso peale ning kui ma jõudsingi sinna, kuhu ma jõuan ka surnuautoga, siis mulle näideti klassiõde. Õigemini, ma tegin kähku kambri ise lahti.
Kitlis naine võttis valge lina pealt ära. Lisetti oli karjunud. Ta suu oli lahti, käed kuidagi veidras asendis ning üldse, ta oli veel siia jõudes elus.
Ma ei jaganud oma teadmisi.
Peale seda jubedat õhtut võtsin ma end kokku ning panin enda toas küünlad põlema. Ma ütlesin mitu palvet, võlusõnu, kutsusin vaime välja. Ja Katu tuligi minu ette, must mantel seljas ning kapuuts varjamas tüdruku silmi.
Ma ei kiljatanud, ei värisenud. See oli lihtsalt ainus võimalus, et Katu oleks olnud siin! Ma võtsin oma vanad kulunud mängukaardid välja.
"Tahad mängida? Tahad, ikka, jah?" laususin mina pea-aegu rõõmsalt.
Katu ladus osavalt kaarte ning tegi umbes neljakümne sekundiga mulle pähe. Ja niimoodi me mängisime kogu õhtu. Ma sain kogu aeg pähe, kuid see ei teinud mulle midagi.
Ma peatusin korraks. Lükkasin kapuutsi Katu pea pealt ära. Ja nüüd ma alles hakkasin karjuma! Tal polnud silmi peas, ta silmaalused olid hästi punased ning äravajunud, nahk kuiv ning juuksed elutud. Vähe sellest, et ta huuled narmendasid ning pragude vahelt verd jooksis.
Sellest hoolimata ma ei saatnud teda ära, heitsin lihtsalt magama. Katu jäi sinna mulle otsa vahtima. Eriti uudishimuliku ning õela pilguga.
Mul ei tulnud und...

Autori kommentaar »