Teisel pool mõtteid -22# Jälil (6)

Tegin kadeda maasika näo. Kate keeras muusikat valjemaks, Marja laiutas diivanil ning mina vaatasin aknast tüdrukutele järele.
Nägin veel Katut diivanil peesitamas. Teadsin, et kui tüdrukud lõplikult silme alt kaovad, siis ta tuleb nurgast kõigile välja, nähtavale.

Kate ütles, et tema kaob. Lihtsalt, tema tunneb mingit halba energiat. Ning me läksime õue. Kate võttis mingi küünla ning tegi tossu ja pritsis vett igale poole. "See ajab vaime välja. Laitmatu mõte, Mai-Ann! Minge jah õue ja minge oma vaimudega siit majast minema!"
Sain pahaseks. Midagi oli talle sisse läinud - enne Laura, Robi lahkumist oli Kate väga lahe. Äkki ei ole ma talle olnud piisavalt hea sõber.
Igatahes jäime me Marjaga kahekesi ning saime tõeliselt palju naerda. Me pritsisime üksteist veega. Ilm oli ilus. Korraga tuli Laura nurga taha. Ta oli justkui neetud, täiesti haiglase näoga. "Mis lahti? Miks sul kaelakeed kaelas ei ole? See on sinust veider, kas lähme koju? Mida sa üldse teed?" esitasin ma küsimusi. Ja Laura vaatas meid, nagu me esineksime talle tsirkuses praegu. Marja solvus kõvasti ning pimestas teise.
Olime Kate aias, oli soe ning päikeseline õhtupoolik, kohal olid Marja, Laura ning mina. Ja ma jooksin Laura juurde, siiski ei olnud ta pimestamist väärt. Lõin Marjat kiviga! Too oigas, kõik muudkui hädaldasid maas. "Kui ma suren, siis mata minuga minu kaelakee. See on Robi käes, me läksime riidu! Ja pealegi, ta on hirmul nagu väike laps. Katu on tal jälil..." Ning Laura lõpetas hingamise.
Ma hakkasin nutma - rohkem pisaraid ei olnud ma kunagi valanud, kuigi neidki oli vaid paar-kolm. "Mida sa seal pisardad?" küsis Marja seepeale. Ma vaatasin teda, nagu veidrikust võõrast.
Siis tuli aga Robi tagasi ja ütles, et otsis Laurat. Roberta tassis Laura väravast suure vaevaga välja. Kõik olid räsitud, räpased, väsinud.
Vaimud tegid oma tööd suurepäraselt! Me kõik kahetsesime, et pistame oma nina Katusse ning üldse. Ma läksin maja ette ning korraga istus Katu seal, ilusasti akna peal ning laulis.
"Sa võta kivi ja karista hoopis Robertat, palun!" laulis ta mulle.
Kuigi ma olin lummatud sellest lauluhäälest, siiski ma tõrkusin. "Ma ei taha talle halba. Kas ma pean tõesti ainus Robi sõber olema?"
Ma nuuksusin veel, kuid see haihtus peagi. Sellepärast just, et Katu hüppas aknast alla ning kallistas mind. Kuid osavalt poetas ta mulle midagi taskusse. Ning Katu jooksis, vaatas korraks tagasi ning ronis varju. Ta tahtis näha kino - mõrva.
Võtsin taskust selle asja. Mind ei huvitanud, mis see on, kuid ma jooksin maja küljele tagasi ning Robi nina ette, kes parajasti sikutas Laurat püsti. Ma panin oma käe sõbranna nina alla ning avastasin, et mu käes oli täiesti tavaline tikukarp. Ja hoogsalt tõmbasin ma tikku, see süttis põlema ja Robi sülitas selle kustutamiseks.
"Vuih!" hüüdsin ma ning avaldasin oma viha erinevatel viisidel. Tampisin jalgadega vastu maad, kuni ma lihtsalt astusin Laura sukapüksid mustaks. Jätsime tüdruku kuuse alla. Marja vaarus minu selja tagant püsti ning lepitas meid.

"Ta on sul jälil!" Laususin ma.
"Tean," sain ma vastuseks.
Tõmbasin ikka veel tikke ning puhusin neid ära. Kuni viimanegi oli kõlbmatu, läksime me teisele maja küljele. Istusime päikse kätte. Iga üks valis endale sobiva koha - mina toetusin puu najale, Robi ronis õunapuu otsa ning Marja kõlgutas selle oksal jalgu.
Korraga Robi kukkus nagu suur punane õun sellelt maha. "Mis lahti?" Sosistasin ma, kuid valjult - kõigile naabritele kuuldavalt.
Robi lesis mädanenud õunte keskel. Kevad maksis karmilt kätte.
Ta näitas igas suunas, kus vähegi kuri vaim pesitseda võib oma keskmist sõrme. Aitasime kahekesi ta püsti. Midagi veidrat oli toimumas, selles võib kindel olla.
Robi keha punetas, see oli kriimustatud ning elutu. Marja ei söandanud ka enam puu otsa ronida.
"Täna on täiskuu!" laususin mina, proovides jututeemat leida. Kuid ma tegin vale otsuse - Robi küüned tungisid tema nahka, mida ta alalõpmata hõõrus, Marja hakkas silmi hästi kiiresti pilgutama ning kulme kortsutama, mina aga muutusin kartlikuks.
Katu tuli minu vastu, ta ronis üle minu, justkui ta oleks kogu aeg mu selja taga olnud ning istus meie keskele. Kõik me nägime teda. Robi võttis oma küüned punetava naha seest välja ning vibutas nendega õhus. Asjatu!
Katu oli vaim, tõeliselt osav. Marja riivas oma silmadega teda kogu aeg. Ka see oli asjatu, täiesti mõtetu püüe. Katu loopis vastutasuks kurjadele kavatsustele meid õuntega.
"Mida veel?" kostis teiste suust. Ei, mitte Katu suust. Tema oli täiesti rahulik. Mina tundsin ennast kindlana.
Katu tõusis püsti ja lihtsalt istus mu kõrvale.

Ta pani käe mu õlale ning ütles:
"Noh, mis teemad?" ja ta irvitas palavalt.

Autori kommentaar »