Teisel pool mõtteid -17# Robotid (5)

Hõõrusin ning tohterdasin Janat, kes oli lootusetult külm. Tegin palju kuuma teed ning kallasin seda talle pähe. Siis ma aga peksin pead vastu ust, iga puudutusega avanes lukk rohkem ja rohkem.
Seisin veel vaevu püsti.
Uks oli lukust lahti, selle taga aga midagi jubedat...

Ehmatasin, kuna diivan liikus iseenesest ukse eest ära. Ma sosistasin Katule, et kui väga ma teda vihkan tema võimete pärast minu elu ja närve laastada! Ja uks läks prauhti lahti, nii et lõin oma nina ära. Ja ma tardusin paigale, kingi võis ukse alt märgata.
Kuulsin Marja häält rääkimas ning nägin, kuidas ta tukka lõksuga kinni pani - kindlasti tema! "Kui vaid Richard oma tagumiku siia tassiks ning veidi seda mürki jooks, siis oleksid probleemid lahenenud. Saad hakkama? Luba, et sa Lisetti külma kunstiteost ei riku ning et nad aknast sind näeksid! Muidu Arnuskin ronib kahe maja vahelt katusele ning teeb oma terrorirünnakuid Ansipi ja kelleiganes veel vastu," ning nad surusid kätt... Kellega iganes Marja juttu rääkis korteri ukseaugus.
Ja tüdruk jooksis minema, pikalt lehvitades, ettejäävaid olendeid oma pilguga pimestades. Nii maagiline, lausa Marja on nõiutud!

Ja uks löödi pauguga kinni ning mind avastati. Minu ees seisis Fergie isiklikult, nagu ta oleks minu endise pinginaabri kehas ning just "Imma be" videovõtetelt tulnud. Karolin tõstis klaasi silmadelt ning võttis relva haardesse. "Kas sa paned nüüd jana tantsima ning trallitama, ah?" küsisin ma - närvis ning ajuvaba nagu ma olen.
"Kuule, ole vait või ma pistan sinu pikkad lokkis ning järgutatud juhtmed pistikusse," õiendas minuga teine ülimalt tõsise näoga. "Sa oled ikka väga veider," lisas ta veel rahulolevalt ning tõmbas Jana juustest sakutades põrandale. Karolin uuris oma kalleima sõbra jäänused hoolega läbi. Jana enam ei ärganudki, kuigi ma püüdsin nii hoolega!
Karolin karjus mu peale lihtsakt minu hirmutamiseks: "Sa saatan! Tapsid Jana - ainsa inimese, kes üldse normaalselt püsti seisis ning vähegi ajusid liigutas. Ah sa! Ma veel näitan sulle!" ning oma robo-kostüümis liikus Karolin aegluubis akna juurde, et lehvitada oma tuttavatele - Vastasmajas olevale Arnele ning Lisettile, nagu ma Marja jutust järeldasin. Kohutav - Lisetti külmkambris võrdub inimkonna lõppu ilma komadeta!
Kuna Karolin ei jõudnud püstigi seista oma rauaga, mida ta kandis ning õhurelvaga, mis raskemgi veel kui veoauto, siis püüdsin kiiresti ust avada. Ning sain juba esimest liigutust tehes suure elektrilaengu.
Lõin pea väga õnnetult vastu seina ära ning langesin maha. Enam polnud kaotada midagi - ma lihtsalt jooksin koridori ja sõitsin mööda käsipuud tänavale.
Marja juba ootas mind seal. Ta oli kaldu peaga, nagu Samara. Kujutage ette, et keegi teile sellise pilguga otsa vaataks! Te vajuksite maa alla, saaksite seal krambid ning teid söödaks ära usside poolt. "Iuu!" hüüdis Katerine valjult nurga taga. Ma teadsin kindlalt, et ta on minu poolel - hoolimata sellest, et ta mu mõtteid luurab. Pistsin tema poole jooksu. Nurga taga hüppasin Kate venna mopeedile ning alustasime sõitu.
"Mitmes kord?" Pärisin ma eriti laia naerusuuga. "Esimest korda roolis. Juudas küll!" Vastas mulle Kate oma pubekanähtusi välja näidates ning me sõitsime minema.
Olime vaevalt Korteri juurest kakskümmend viis meetrit eemal, kui ma lihtsalt kukkusin sõiduki pealt selg ees asfaldile. Vaatasin taha ning õnnetuseks pimestas Marja mind.
Ta suutis seda teha küll vaid minutiks, kuid sellest piisas et ta saaks teibi ümber mu pea rullida ning mind Janaga samasse ruumi talutada.
Karolin oli vihane, ta pildus asju vastu mind ning karjus kuidas suutis!
Ta relv oli tuksi läinud, pealegi oli põrandas lohk. "Noh, õpilane Mai-Ann! Maapinna ebatasasused ehk...?" Ma vastasin mõnitades: "Pinnavormid, said nüüd selgeks või? Ahh Karolin, mine teeni nüüd oma viied ära ja jää vait!" Ma karjusin valust, kui ta mulle jalaga kõhtu lõi. Karolin kandis raskeid tanke. Ääred olid ümbritsetud rauaga ning tallad teravaks lihvitud. Konts, kui nael oli kiire jooksu eesmärgil juurde lisatud.
Ma jooksin verd ning Marja lasi mu juustest lahti. Mind jäeti lihtsalt sinna ruumi tooli peale istuma. Ma ei teadnud, et Arne ronis läbi akna Jana korterisse ning parandas relva. Mulle pandi lihtsalt iPod kõrva, et ma kasvõi kurdiks jääksin.

Autori kommentaar »