Teema: Järjejutud / Muu

Full moon: # 5.osa (0)

Rose vaatenurk:
Ma ei tea miks ma muigasin kui Chris üritas otsida vabandusi. See tundus olevalt lihtsalt liigagi imelik. Tema ja vabandused ning hilinemised.
Tirisin õlakotist välja ajalooõpiku ja vihiku. Asetasin lauale viimasena pinali ja istusin lauda. Ma jõllitasin tühja pilguga enda pinalit ja avasin lõpuks selle luku. Võtsin enda sinised märkmepaberid ja pastaka. Ma ei tea mis oli juhtunud, ma lihtsalt ei suutnud keskenduda. Iga asi segas mind, iga väiksemgi sagin. Tundsin kuidas Soph mind ribidesse nügis. Tõstsin oma pea uimaselt ülesse. <<Mida sa hommikul juba suitsetasid ,et juhtmed koos?>>
<<Tavaline peavalu Soph.>> Mida ma valetasin? Juhtmed on mul peaaegu korras, mu üksosa mõtlemisest mõtleb Chrisi ja minu vahejuhtumi peale, kui kool teada saab on kõik allakäinud mul. Nägin kuidas Chris end ümber pööras ja kella vaatas. Tundsin väikseid ebakindlus värinaid kui ta minu poole vaatas. Ta naeratus oli nii mahe ja ta hallikad silmad näitasid ülesse kahetsust mis oli toimunud. Ta pööras end jälle tagasi otseks ja ma sain aru ,et miski muutus tühjaks.
<<...Kas keegi üldse kuulab teist mind kulla õpilased?! Diana võtta mu laualt tunnikontrolli lehed ja palun jaga need laiali.>> Proua Solomoon ohkas, ta suunurgad väljendasid viha ja kurbuse segu. Ta vajus mõtlikult oma toolile. <<Vabandust,>> Pomisesin piisavalt vaikselt ,et seda kuuleksin vaid mina. Tunnikontrolli leht langes mu ette. Küsimused virvendasid mu silme ees. Verine pühapäev:
Nikolai II....
Neelatasin ja klõpsasin pastaka lahti. Surusin õrnalt pastaka tindise otsa paberile. Verine pühapäev: Leidis aset 1905 Venemaal, Sankt-Peterbuuris. Osales 140000 inimest umbes, surma sai tuhat... Mu mõte kustutas, kuumus mu naha juures oli tavalisest kuumem. Pöörasin ennast Sophie poole ja sain aru mis tekitas kuumuse. Ta koti ees sahtel kus Soph hoidis tavaliselt sigareid põles. Mu pastakas kukkus põrandale. Ma hüppasin püsti ja lükkasin tooli eemale, selleks ajaks oli pool klassi juba püsti. Frank vajutas klassis asuvale hädaabi nupule. Kõigi õpilaste hirm tungis minusse. Mu pea valutas tõsiselt vingust mis oli jõudnud tekkida. Tundsin kuidas põrand mu jalge alt kadus ja ma langesin.


Chrisi vaatenurk:
Koolist välja jõudes võis näha neljandalt korruselt tulevaid leeke. Leegid olid pigem sinakad kui kollased. Mu teadmiste järgi ei tohiks sellist värvi tuli tekkida tavalisest välgumihklist, selle tule tekitamiseks pidi olema midagi võimsamat.
Üritasin leida rahvamassi keskelt ülesse peaaegu selge mõistusega Rose. See oli täiest kummaline ,et ta järsku kokkukukus. Mu pilk otsis rahvamassi keskelt silmapaistvat tüdrukut kellel turritas välja tema tumepruunide juuste keskelt välja blond salk. Pöörasin ennast autotee poole. Ma üritasin vaadata piiridest kaugemale ,aga mu pilk langes tüdrukule keda olin otsinud rahvamassi seast. Võpatasin Rose kiire ilmumise peale. <<Ma otsisin sind, Rose.>>
Ta naeratas rahulolevalt ja lausus: <<Siis sa mu ju leidsid praegu. Vabandust kui ennem ehmatasin.>> Ta suunurgad olid armsalt taeva poole.
<<Ma lihtsalt ei tea mis klassis juhtus, ükshetk ma tundsin nõrkust ja siis olin pimeduses.>> Ohkas Rose. Vaatasin ta rohekatesse silmadesse. <<Läheme kooli juurest eemale?>> Žest, lihtne kuid võluv. Nägin kuidas tüdruk suud krimpsutas ja noogutas jaatavalt. Bleed ta ümber rõhutas tema heledat nahka ja tanksaapad lisasid talle pikkust juurde. Igasammuga mis viis meid kaugemale sireenidest ja sinakatest leekidest, aga meetritega muutus ka Rose ilme. Ta suu oli krimpsuks tõmbunud, ta vaatas süngelt maha nagu kahetseks ta midagi.
<<Kõik korras?>>
<<Mu isa, Cender suri täpselt kuus kuud tagasi. Me tegime metsa juures ööpimeduses peatuse kuna rehv oli lõhkenud. Isa läks rehvi vahetama ,aga tagasi ta elusana enam ei tulnud.>> Nägin kuidas ta silmanurka tekkis sätendav läbipaistev pisar. <<Cender Dupree, oli su isa nimi eks?>> Tundsin seda nime öeldes külmavärinaid. See nimi oli nii tuttav ,aga samas täiest võõras.
<<Jah, ta nimi oli Cender Dupree. Päeval magas ta end peost kaineks ja öösel oli kuskil kõrkseltskonna peol.>> Viimane osa lausest suutis pressida väikse naeratuse läbi pisarate ,aga see oli kõik.

Teavita ebasobivast sissekandest!