Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Surematud #1#2 (0)

Juuksed olid sorakil, päevi näinud auklikuks kulunud pluus oli mul seljas ning sigarett suitses näppude vahel. Istusin vaikselt aknalaual, selg toetumas vastu seina ning pilk suunatud kaugusesse. Olin viimased kaks kuud jõllitanud juba seda sama vaatepilti, mis avanes aknast välja vaadates. Liiklusummik, avariid, tossavad korstnad, millede suits tõusis keereldes pilvede vahele nagu suits, mille tekitas suitsev sigarett minu käes.
Taevas oli hall, ilmetum kui mu nägu. Taevapiir oli täidetud vatitupsudega, mis sõudsid oma rada ning muutsid aegamisi kuju. Nad eraldusid, sulasid taas ühte ning said alustada uuesti. Pilved olid vabad. Olin neid alati kadestanud. Hea küll, keda mina ei kadestaks?
Tõmbasin suure mahvi hõõguvat sigaretti ja kustutasin selle vastu pruunitäpilist aknalauda. Viskasin koni hooletult aknast välja. Tõusin püsti tasakesi ning tundsin, kuidas mu jalad all värisesid. Toetusin küljega vastu seina, sulgedes silmad, ma teadsin, et mu silmad ei saa jääda suletuks nagu tavalisel inimesel. Ükskõik kui suure üledoosi ma mingist ainest sain, ei lõpetanud mu organism töötamist. Võisin kaotada päevadeks meelemärkuse, kuniks mu keha end ravis, kuid surm oli minu jaoks utoopia, mille järele igatsesin.
Mälestused hoidsid mind vangis ning kui sain põgenema, siis jälitasid mind foobiad. Olin ise enda ori. Ma ei tea, kas ma olen hull või mitte, kui vastus on ei, siis olen hulluks minemas. Viimased kuud olin redutanud kusagil pärapõrgus halvas reajoonis. Selle korteri omanik, kus ma elasin oli surnud siia samasse tuppa, kui ma üks öö murdsin korterisse ning vana sai südamerabanduse minu tõttu. Tänu omaniku surmale pidin öösel võtma ette vastiku teekonna vanasse keemiatehasesse, kus heitsin laiba keemiliste jäätmete hulka, mida polnud keskkonnakaitse inspektorid veel likvideerinud. Hetkel elasingi vaese kadunukese mõttetut elu, aga vähemalt sain ma invaliiditoetust, mis oli oodatust isegi suurem, ning paar korda nädalas loivasin tööle, et saada raha enda hävitamiseks.
Avasin aeglaselt silmad ja kortsutasin kulmu. Ma polnud minestanud, mis tähendas, et värina põhjustas keha nõudmine uue doosi järele. Tahtmine on taevalik, kuid saamine on iseasi. Nimelt mul polnud raha ja kui oli siis, kulus see kohe ära. Raske oli isegi mäletada, millal ma viimati midagi sõin, aga oma kondist keha vaadates, siis tundus, et päris palju aga tagasi.
Läbi raskuste suutsin end liigutada ja kõndisin ukseni. Olen kindel, et mul leidub midagi väärtuslikku, mille eest saaksin lubada endale uue doosi, suitsupaki ja ehk isegi mõne hea viski. Surusin huuled kokku. Söök kõlab tegelikult paremini kui alkohol.
Silmad läksid suureks, mõistus hakkas tööle ning silmitsesin end korraks. Raha polnud oluline, võib-olla olen ma roostes, kuid kui raske saab olla inimeste meeltega manipuleerimine? Muigasin endamisi ja tundsin, et mu päev võib isegi normaalselt lõppeda.
Käsi sukeldus taskusse mobiiltelefoni järele. Toksisin kärmelt numbritele ning mõne hetke pärast kuulsin tüütut kutsuvat heli. Sammusin närviliselt mööda tuba, sõrmed rändasid suu juurde ja närisin enda olematuid küüsi. Maandusin taas aknalauale istuma.
Kostus krabin ning teiselt poolt toru kostis kähe hääl: „ Hallo? Kes on?“
Kergendus täitis mu südame ja närvilisus kadus ruttu. „Hei, mina, Arden,“ puterdasin rutakalt. Urgitsesin aknalaual olevast pakist ühe suitsu ja süütasin selle. „On sul aega rääkida? Mul oleks su abi vaja.“
Vaikus näris ühendust. „Hea küll, ma aitan sind. Mõistad, et sa võiksid minna võõrutusravisse? Sa oled mu sõber ja ma ei taha, et sa lõpetaksid surnukuuris. Kas sul raha on?“ päris mees teiselt poolt toru.
„Mul on midagi vääruslikumat kui raha. Oota korra,“ sõnasin tasaselt ja asetasin mobiili aknalauale. Tõmbasin suure mahvi suitsu, samal ajal lastes käel taskust lagedale tuua vana uuri. Hoidsin uuri enda peopesas ja tundsin, kuidas südames pitsitas. Ohkasin raskelt, pannes uuri aknalauale. Võtsin aknalaualt mobiiltelefoni ja laususin kindlatooniga: „Kuidas kõlab sajandi vanune uur, mis avades mängib muusikat, on tehtud täiesti hõbedast ning mida kaunistavad ilusad graveeringud?“ Surusin huuled kokku. Ma ei kavatsenud seda talle anda. Uur oli minu ja jäi minu omaks. Vihkasin valetamist, vihkasin, vihkasin ja veelkord vihkasin. Tean, et käitun hetkel nagu väike laps, mitte nagu neli sajandit vana mees, kuid ausalt öeldes mind ei huvita. Uur on Tema antud ja ma kaitsen seda elu hinnaga.
Vaikus, seejärel mingi sahin ja lõpuks rahutu hingamine. „Ma olen veerandtunni pärast su ukse taga. Palju sul vaja läheb?“ küsis diiler kärmelt ning ta hääles oli kuulda erutust. Raha pani mõtlemise tööle.
Tõmbasin suitsu ja arveldasin numbritega oma peas. „Uuri eest saaksid pandimajas mingi kolmkümmend sulas. Ma arvan, et too mulle kolme doosi jagu pulbrit. Lahust ära too, selle segamisega saan ise hakkama,“ ütlesin närviliselt. Kummardasin ning kustutasin suitsu niigi ära kulunud saapanina vastu. Koni aknast alla visates, tundsin, kuidas mu pilk jälle kaugustesse rändab. Ma ei tahtnud siin olla, vastik oli isegi elada. Ainus, mis mind veel elus hoidis, väljaarvatud see osa, kus miski mind ei tapa ja kõngen igavesti oma maises kehas, oli lootus. Ikka veel lootsin, et ükskord olen jälle õnnelik ja suudan olla rõõmus. Tunnistan käsi südamel, et olen unistaja.
Mingisugune krõbistamine. „Olemas. Hakkan liikuma prae…“ ja vaikus. Pilkane vaikus, mis nüristas meeli oma olematu meloodiaga. Mis saaks olla imelisem, kui vaikus, mida pakutakse hullule hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks?
Tõstsin jalad aknalauale ja haarasin uuri. Üksindust tundes toetasin põlvedele. Uuri nokkides, sai igatsus minust võitu ning avasin selle. Lahti tehes mu süda hüppas rõõmust, et nüüd kuulen tuttavat muusikat, kuid peale sekundit ootamist mu süda kukkus. Vabalangemisega paari kilomeetri kõrguselt.
„Mine tööle raisk!“ karjusin vihaselt ja nutt tikkus kurku. Viskasin uuri raevukalt teise nurka, tänu, millele hakkasin nutma. Hüppasin sekundi pealt püsti ning kooserdasin uurile järele. „Anna andeks, palun anna andeks,“ kordasin endamisi ehmunult ning vajusin jõuetult maha istuma. Võtsin uuri ettevaatlikult kätte. Valjult nuuksatades, avasin selle kartlikult ja neelatasin. Kostus muusika, mis hakkab mängima, kui avada väikeste tüdrukute mängutoosid, kus tantsib baleriin. Ma ei hinganud, süda ei löönud, kuid tundsin kergendust. Pisarad voolasid üle mu põskede.
„Luban, et ma ei loobi sind enam kunagi,“ sosistasin vaikselt ning paitasin õrnalt uuri. Silitasin neid graveeringuid, mis kulgesid mööda väliskülge. Loogeldes moodustasid jooned mu ees- ja perekonnanime esitähed. Tasaselt tegin lahti taskukella, mis oli loopides uuesti kinni läinud. Paremal poolel oli kell nagu kell ikka, kahe seieriga ja numbritega, kuid vasakut poolt kaunistas imeline maal. Maal oli nii täpselt tehtud, et jättis mulje nagu oleks tegemist fotoga. Pildile oli jäävustatud hetk, kui mu elu suurim armastus tantsis balleti „Luikede järv“ esietendusel, kuna ma olin olnud sellest suures vaimustuses otsustas armastatu kinkida mulle selle pärast meie ma-et-tea-mitmendat-mesinädalat.
Sõna hull on minu kohta leebe öelda. Ma olin meeleheitel, üksindusest murtud või valmis kõigeks, et saada tagasi see, mis kunagi oli. Põgenesin iseenda eest. See pole enam mingi uudis, et olen iseenda ori, kuid ainuke põhjus, miks ma siin urkas elan on see, et hirm enda ees sunnib jooksma kohtadesse, mida valitsevad foobiad.
Ausalt öeldes, ma pole olnud terved neli sajandit selline. Kõigest viimased nelikümmend aastat. Olin murtud, kuna mind jäeti mingil seletamatul põhjusel maha. Sisimas loodan alati, et hommikul ärgates on ta taas mu kõrval ning ütleb, et see mis oli, oli vaid halb unenägu.
Valu näris mu hinge, hingamine oli katkendlik ning süda puperdas sees. Uimastid olid minu pilet reisiks utoopiasse, mille olin endale loonud ja kus soovisin oma päevad veeta. Nendeta olemine oli piin, kuigi võõrutus neist tuleks pikemas perspektiivis kasuks.
Silitasin uuri ning vajusin põrandale istuma. Toetades selja vastu külma seina, mida kattis hallitav tapeet, sulgesin silmad ja kuulasin muusikat, mida uur mängis. Silme ette tekkis kujutluspilt temast, kes tantsiskles aasal, kleit lehvimas tuules ja lilled punutud juustesse. Vahel lubasin endale mälestusi temast, aga pärast kahetsesin, et olin olnud loll ja neid endale ette kujutanud.
„Aitab!“ nähvasin endale. „Ma võtan end kokku, saan endaga hakkama…“ … kuniks ma jälle tänu oma sõltuvusele satun masendusse ja märatsen seni, kuni saabub doos, lõpetasin ma mõttes. Sulgesin silmad, peitsin valu südame kõige kaugemasse nurka ning manasin näole tuima ilme.
Olen äbraik, kuna ei seisa probleemidega silmitsi. Mu teine nimi on hull, sest üksindus ja sajandid on mu ribadeks rebinud…
Koputus uksele katkestas mu mõtelõnga ning ma hüppasin kärmelt püsti. Ootusärevusest tingitud rutakuse tõttu lõin enda varba vastu nurka ära ja vandusin, kasutades sõnu, mida ükski viisakas inimene pole isegi unes näinud.
Surusin huuled kokku ja tormasin ukseni. Üritasin kätt ukselingile panna, kuid käsi ei maandunud närvilisuse pärast seal, kus pidi, ning lendas kaarega mööda. Hingasin sügavalt sisse ja hammustasin pahuralt huulde. Teise katsega sain ukselingist kinni.
Vajutasin hingeldades lingi alla ning tõmbasin ukse lahti. Käsi libises lingilt, uur kukkus maha, nimelt oli see minu jaoks hullem, kui kümne käsu murdmine. Ma lihtsalt jõllitasin tulijat. Ta oli nii kaunis, pikk, kahvatu, kuid kreemjas jumega. Must mantel oli tal seljas ning öökarva pikasäärisega saapad jalas. Tema tumepruunid lokkis juuksed olid sätitud nii nagu seda tehti enne suurt majanduskriisi USA-s. Naise väiksel nöbinina peal, ja põskedel, ilutsesid vallatud tedretähnid, mis olid tänu päikesepaistelistele ilmadele esile tulnud. Huuled olid tal võõbatud punaseks. Suunurgast jooksis sakiline arm viiesentimeetri ulatuses, mis jättis mulje nagu ta alati ühe suupoolega naerataks. Tal oli kaunimad silmad, mida olin iial näinud. Silmaiiris oli äärtest pähklipruun ning keskelt roheline. Tihedad mustad ripsmed raamisid ta silmi, mis mind nii kiivalt piidlesid.
„Elysia…“ poetasin nõrgalt ning raputasin uskumatult pead, „…kuidas?“
Naise näole ilmus kaval naeratus ning ta sakiline arm tõmbus kergelt kortsu. „Tere, Arden.“

Teavita ebasobivast sissekandest!