Selline on siis mu elu: #7 osa (7)

Me kardame kõike, nagu surelikele ongi ette nähtud, ja tahame kõike, nagu oleks kingitud meile surematus.


2 ööpäev hiljem (29 mai 1798)

Tundsin piirituse lõhna ja ärkasin hingeldades ülesse ja hakkasin õhku ahmima.
Kuulsin uksel kiledat naeru. Vaatasin naerja poole kummalisel ,aga tuimal pilgul. Naerja oli võrratult kaunis, tal olid blondid siidikarva juuksed, veatu nahk, veri punased huuled ja taeva värvi silmad. Minu kõrvalt, veatu olend.
Naerja vaatas silmad lahti minu poole ja ütles naerval häälel: Kuidas küll piiritus inimesed nii kiiresti ülese ajab? Muidu ma olen Sophie. ja Sophie naeratas mulle. Muigasin talle võltsilt vastu ja järsku langes mu pilk asjadele mis Sophie käes on. Küsisin kalgil ja kaitsval häälel: Mis asjad need on!? ja ajasin ennast püsti. Sophie naeratas ja kõndis graatsiliselt minu juurde ja ütles heliseval häälel: Valdi kink sulle. Need rõivad on mõeldud maskiballi jaoks kuhu Vald su kaasa võttab. ja ulatab rõivad mulle.
Sophie hakkas liikuma. Ennem kui ta ukse juurde jõudis küsisin ma kiiresti: Miks sa Valdi käsilane oled? Sophie pööras minu poole ja vaatas kahetseva pilguga maha ja lausus lõpuks: Pikk ja igav lugu. ning lahkus toast.
Vaatasin talle järgi ja mõtlesin: Pikk ja igav lugu see on küll vähe usutav! ja hakkasin vaatama riideid. Kleit oli paar tooni heledam kui päikese kollane, materjaliks oli valitud siid ja kleit oli nädal tagasi õmmeldud. Mu mõtted olid kiired: Kuidas Vald teadis ,et ma siia tulen? Äkki Anna on temaga mestis!? mul tekkis selle mõttega kananahk ihule. Vaatasin asju edasi. Leidsin veel asjade hulgast hunnik 15 sajandi ehteid mis olid pagana hästi säilinud. Nägin valgeid, briljantidega kaetud kingi. Vaatasin kingi millel olid 5 cm kontsad ja mis olid nii ilusad.
Mind ehmatas külm hääl millel oli rumeenia aktsent juures: Loodan ,et meeldivad su asjad!
Pöörasin külma hääle poole. Kummalise hääle oma#!?!#ks oli Vald.
Vaatasin Valdi nagu oleks ta vaim mis põhimõtteliselt ongi õige ja vastasin ükskõiksel häälel: Jah isegi väga.
Kuulsin järsku mingid haledad ulgumist ja küsisin: Mis see oli!? Vaatasin Valdi poole kes ütles mulle üllatavalt rahulikult: Sinu ja minu vaenlane ehk libahunt.
Vaatasin Valdi ja mõtlesin: Milleks tal vaja libahunti, kui libahunt ta vaenlane.
Vaatasin kahtlustavalt Valdi poole kes vaatas mulle ikka silma oma kummalise rahulikkusega.
Järsku Vald muutus. Ta võttis taskust minu hõbe noa ja jooksis sellega minu juurde. Vald lõikas noaga mu vasakusse kätte sügava ja pikka haava. Ta tõmbas oma näpuga üle muu haava ja maitses mu verd. Victoria su veri ja ka loomulikult maitsev.
Mu haav hakkas kohutavalt valutama kui Vald oli sellest oma näpuga üle tõmmanud. Ma peaaegu oleksin valu käes murdunud kuid mulle meenus Velkani hääl: Sa pead vastu valule!
Miks mulle ütles seda Velkani hääl mitte Davidi oma.
Vald andis mulle mu noa ja ütles: Loodan ,et sa tuled maskiballile. ning lahkus.