Legends of the land: 4.osa (3)

Paljajalu liivas.

"Te ei ole siia tulnud kokku selleks, et võita. Te olete siia tulnud selleks, et langeda ja tõusta uuesti püsti. Mind ei huvita see kui palju te võitate oma vastast või mitu sõrme teil on, mind huvitab kui hästi te õppite tehnikat valdama. Te astusite sellele areenile omal vastutusel ja käe kaotuse puhul ei vastuta ma millegi eest. On kõik teile selge?" küsis ta meilt kõigilt. Tegelikult ma isegi ei eeldanud, et viimane osa on küsimus. Ma eeldasin, et viimane osa oli lihtsalt osavalt sõnastatud lause või jõud, mis paneb kõik ühtlaselt noogutama.
Mul olid seljas enda ainsad riided. Tiheda koelised püksid ja lühikestevarrukatega mõnus särk. Loomulikult olin ma areenil paljajalu, jalad liva maetud. Teiste kõrval nägin ma välja ehtne punajuukseline kerjusest varganägu, kes ma ka olin.
"Lorkin võitleb täna Annaga, Luke Georgiga, Aikos Janoga ja Lena võitleb Thea-ga." lausus Meister ükskõikselt.
Võpatasin. Lenat silmitsedes jäi mu hing kinni. Ta õppemaks oli minu omast kõvastu suurem, ta oli puhtavereline aadlik ning ta isa oli ideaalne sõdalane. Lena sinised silmad tõmusid kissi ja blondpats langes ta õlal.
Mu peas keerlesid mõtted sellest kui lihtne oleks ta jakist mööda minnes ja "juhusliku" kokkupõrkega raha ära varastada, ning kui lihtne oleks Lena blondid juuksed maha hoobilt lõigata.
Võin kihlavedada 30. hõbeda peale, et tema silmitses praegu mu sidemes paremat kätt ja mõtleb kui lihtne oleks mind alistada, ei peaks isegi paigalt liikuma.
Meister Mars vaatas meid viimast korda. "On kellegil veel küsimusi ennem kui lasen teil alustada?"
"Kas te meid ennem ei õpeta Meister Mars?" kostis kuskil Jano hirmunud hääl. Marsi näole ilmus muie.
"Ei ma ei õpeta teid enne. Te olete iseendale parimad õpetajad ja teate kõige paremini enda nõrki külgi." lausus Mars kuivalt. Ta toetas ennast vastu areeni lubjakivist seina ja naeratas. "Toer!"
Oigasin, mul läks sekund kohale jõudmiseks, et Mars oli just õelnud alustage, aga mulle jõudis see kohale liiga hilja. Lena oli jõudnud, et juba seada võitlus positsiooni ja vaatas läbi kalkide silmade mind. Meie vaheline pinge kasvas. Oli kuulda valu karjatusi, verise nina lurinat ja mõõkade raevu, kuid oli üks asi mida polnud kuulda. See asi oli viha. Me mõlemad teadsime, et see on vaid mäng, kuid miski käskis mul olla ettevaatlik ja tappa ta. Iidne intstink nagu loomalgi. Ma tajusin Lena poolt tohutult suurt ohtu. Lõpuks pinge katkes ja Lena ründas esimesena. Ta mõõk põrkas vastu mu kilpi. Tundsin kuidas kilp vigastas mu kätt ja saatis käes laiali terava valu, mis algas õlast.
Ahmisin valust õhku. Õhk oli paks ja lõhnas vere, ning higi järele.
Hoitsin kilbiga kaitset kõrgel ja ründasin mõõgaga madalalt. Mul vedas. Mõõk vigastas vaevata ta paremat säärt, aga järsult mu õnn pöördus. Nägin Lena silmis süttimas viha tulukest. Ta suust kostusin segased sõnad, milles ma ei tundnud ära iidse keele tundemärke või muid. See oli surnud keel.
Mu pulss kasvas. Silmanägemine teravnes, aga mu süda hakkas hoopis tegema vastupidist. Südame löögid muutusid aeglasemaks ning süda läbisid pidevalt valuhood. Langesin põlvili. Mu kilp vedeles minust kahe sammu kaugusel. Te ei ole siia tulnud kokku selleks, et võita. Te olete siia tulnud selleks, et langeda ja tõusta uuesti püsti, kummitas mind Marsi lause. Sulgesin silmad ja hammustasin huulde. Thea me langeme selleks, et tõuseksime püsti ja näeksime vastase kaotust. Mitte kunagi pole oluline võit, kuid alati on oluline vastase kaotust näha, Marsi hääl kõlas mu peas selgelt, see ei olnud hägune nagu oli eelnev mälestus, see lause kõlas selgemalt.
Ajasin ennast nõrgalt püsti ja haarasin vasaku käega mõõga. Vaatasin vihast Lenat altkulmu ja ründasin. Mul õnnestus näha seda mida nimetati vastase kaotuseks ja "mind ei huvita mitu võitu sa saad" nähtuseks.
Kahjuks olli see ka viimane asi mida ma nägin enne enda kokkukukkumist.

Jõllitasin jälle haigla saali lage, aga täna oli see minu pettumuseks valge. Mu õla ümber oli puhas side pandud ja mu haavad olid puhtad. Naeratasin. Ma olin teadvusel ja olin võitnud. Õigemini ma olin näinud Lena kaotust.
"Mis sul arus oli Thea? Kas sul pea sees on ka midagi? Demeter halastagu, sa oled varsti sama hull kui purjus Hades! Kust kuradi päralt sul tuli selline tark idee panna ennast sõjanduse kursustele kirja vigase käega? Ma keelasin sul ju tõsta oma jalga areenile selleks semesteriks!" sisistas Daria vihaselt. Ta istus mu kõrval ja hoidis kättega peast kinni.
"Ma olen elus?" Idi.ootne küsimus minu poolt.
"Jah, aga vaevu. Lena kasutas sõnu mida ülikoolis teab vaid Odini arust Morrigan." Daria naeratas. "Lena sai karistuseks nädala aega valvata arhiivi." Daria tõusis püsti. "Tule, lähme ja ma räägin sulle paar kuulujuttu millest olen kuulnud."
"Meister Asklepios lööb mu isiklikult nüüd maha."
"Ei, tema just soovitaski mul sind siit korraks välja viia kui ärkad."

Ma tean, et üks inimene hindab mu juttu meelega 1 punktiga. Kui sul midagi öelda on siis ma ootan meeleldi sinu arvamust mu jutu kohta. Tõlge nagu alati kommentaarides.

Autori kommentaar »