Selline on siis mu elu: #5 osa (2)

[i]Kes julgeb anda juhideid, peab pidama ennast osavamaks nendest, kellele ta neid annab: tema väiksemgi eksimus väärib laitust. (Descartes 1596-1650)


Lõpuks jõudsime hobustega Transilvaaniasse. Linna sisenedes vaatas rahvas meid kurjade;- ja halba soovivate pilkudega. Tõmbasin enda salli ülesse poole, ja ohkasin. Ratsutasime kuni linna keskväljakuni ,seal tulime hobuste seljast maha.
Pöörasin ümber ja vaatasin linnarahva poole kes olid meid ümber piiranud ja kes hoidsid käes vikateid, sirpe ja mõni üksik ka püssi. Linnarahva seast astus välja vanem meesterahvas kellel olid tumedad pikad juuksed, viisakad riided ja kes oli kuskil 50 aastates. Teiste seast välja astunud meeste rahvas ütles teraval toonil: Tere võõrad, palun andke oma relvad. . Ma arvan ,et see mees on hullumas kohe kuna peale seda lauset tuli tal õudne krimpsus nägu ja väärakas naeratus. Ma võtsin oma püssi taskust välja ja samal hetkel astus linnarahvas ühe sammu tagasi. Ma vastasin talle: Teie reeglid on need? Mina ei järgi inimeste reegleid ,vabandust. selle lause peale astus imelik mees ühe sammu ette ja ma kuulsin oma selja tagant häält: Meie linn ja meie reeglid kui ei meeldi siis lahkuge! see hääl kuulus noorele mehele kui vastama hakkasin karjus üks naine: Vampiirid! Viige lapsed peitu! . Sellel hetkel hakkas rahvas tegutsema kes jooksis kirikusse, kes läks kuskile peitu. Pöörasin end vampiiride poole ja vandusin jälle: Oh sa ku*at! kuna mul oli vaid 5 kuuli millest 2 kuuli mõjusid vampiiridele. Tulistasin vampiiride suunas, hõbekuul läks läbi väiksema vampiiri käe kes oli parajagu õhus. Vampiir vaatas mind ja ta oleks mind arvatavasti praegu verest tühjaks imenud. Vampiir sööstis minu poole läbi õhu ja ma sain aru kelle käsilased nad olid. Neetud olgu need Valdi käsilased! ja tulistasin maasse 2 kuuli ,samal hetkel tuli päike välja ja vampiirid olid kadunud. Ma sammusin kaevu poole mis oli linna keskel ja mulle sammus vastu mees kes istus ennem vampiiride rünnakut mu seljataga. Kummardusime mõlemad samalaial kaevu poole kuid seal polnud kedagi. Vaatasin võõrale silma ja samal hetkel karjus Carl: Victoria! . Pöörasin pea taevasse ja päike oli kadunud ja sellel hetkel söötsid vampiirid kaevust välja võttes minu õhku kaasa. Vampiir küsis minult kummalise aktsendiga: Kas sulle lennata meeldib!? ja lasi mu lahti. Kukkusin katusele ja vaatasin vampiiri poole kes võttis oma käest püssi kuuli välja. Tõusin püsti ja oigasin korraks ja hüppasin katuselt alla. Maandusin ilusti kahele jalale. Vampiir kes mu ennem oli lahti lasknud sööstis uuesti minu poole, ma tulistasin teda ja see kord tulistasin ma täpselt südamesse. Vampiir hakkas piinlema ja siis kukkus ta maapinnale. Ta vaatas viimast korda minu poole ja ta süttis põlema. Lahkusin selle koleda vaatepildi juurest, läksin kiriku treppi juurde ja istusin sellele maha. Mõtlesin oma püssi puhastades Mis mõttega ma tapan neid koletisi ja mis ma nendest saan! Saan vaid Luupainajad kingituseks! . Carl istus mu kõrvale ja küsis mult: Kas sa oled alati nii populaarne!? tõstsin pea ülesse ja nägin ,et linna rahvas on mu ette kogunenud, lootes mind tappa. Rahva ees oli jälle see imelik mees kes mind kohe üldse ei sallinud ütles mulle: Kui suure sulle kirstu teen ja mis ma ristile kirjutan?! Vampiirid tapsid kuni tänaseni kuus vaid paar inimest, kuid nüüd hakkavad nad tapma kättemaksuks! tahtsin vastata kuid mul ei lastud, kuna mees kes mulle oli silma vaadanud ütles: Ta nimi on Victoria Van ja ta on esimene inimene kes suutis tappa vampiiri üle 200 aasta siin külas! vaatasin tänulikult võõra poole. Võõras ütles mulle kiiresti: Tule! ja hakkas liikuma ühe maja poole. Järgnesin talle kiiresti majja. Maja oli vana, arvatavasti 16 sajandist pärit,. Võõras vaatas jälle mulle silma ja ütles: Ma olen Velkan! .


Jätkub