Fallen (2)

See on Sage- The girl who started the apocalypse 22, osa. Muutsin lihtsalt pealkirja.

„Mitu inglit siis vaimuhaiglas praegu on?“ küsis Azazel vihaselt ning surus hambad kokku, et end taltsutada.
„Täpsusta enda küsimust,“ nõudis verine mees vastu ning irvitas vastikult. „Siin majas leidub surnud ingleid, langenud ingleid ning neist, keda võib auga ingliteks nimetada. Sina peaksid ju seda teadma.“ Mees sülitas verd põrandale ning nohistas nina.
„Ja lisaks on siin haledad inimesed, kes arvavad, et nad on deemonitest paremad ning inglitega võrdsed,“ sõnasin teravalt ning lükkasin end seinast eemale, „kuid ausalt öeldes olete te lihtsalt orjad.“
Mees kortsutas kulmu ning surus huuled kriipsuks. „Kes sa üldse oled?“ päris mees üpriski järsu tooniga ja jäi mind piidlema. „Ingel sa ei ole, kuna töötad koos prahiga?“ Mees Muigas mõrult ning heitis pilgu pahurale deemonile.
Azazel pööritas silmi ning hetke vältel tõi ta nähtavale hõbeda noa ja hakkis kärmelt mehe pöidla ära. „Deemonitel on ka tunded,“ pomises Azazel ükskõikselt ning pühkis verise noa enda pükstesse.
Mehe valu karjed kostsid mu kõrvadesse ning enda üllatuseks avastasin , et ma naeratan. Ma tõesti nautisin selle mehe valukarjeid ja kõik see veri tema riietel ning põrandal, muutis vaatepildi minu jaoks üsnagi ideaalseks.
„Kui sa teada saad, kes ma olen võid mulle ka öelda,“ sõnasin külmalt ja andsin Azazelile märku, et ta noa mulle ulataks. Sain vastuseks küsiva pilgu ning turtsatasin. „Kuule ega ma teda nüüd tapma ei hakka.“
Azazel pööritas silmi ja andis mulle noa. „Kasuta enda fantaasiat,“ sosistas ta mulle kõrva ning võttis kotist endale komme. Ta istus toolile. Uudishimulik pilk, mis oli terav ning tahtis teada, mis kohe edasi juhtub.
Mul oli piinlik. Ma hoidsin nuga käes ja silmitsesin meest, kes oli valudes, mis oli iseenesest meeldiv tunne, kuid kõik rikkus ära see, et Azazel vahtis mind suurte silmadega ning jälgis igat mu liigutust. Ohkasin raskelt ja vaatasin Azazelile silma.
„Kas sa kusagile mujale praegu ei pea minema? Äkki on sul juhuslikult ees ootamas mõni sessioon?“ uurisin teravalt, andes märku, et ta võiks siit ruumist kaduda. „Nägemuse järgi ma tapsin ta siis, kui sa olid siin ruumis.“
Azazel pomises midagi vaikselt. „Ma lähen toon komme juurde,“ vastas Azazel mind mõistes ja tõusis püsti. Ta heitis viimase hoiatava pilgu minule ning lahkus ruumist.
Ohkasin raskelt ja jäin vaatama mehe verist ning poolikut sõrme. Mu sees laiutas mingisugune tühimik, mida ma polnud ennem märganud. Tühjus algas kurgust ning levis vastikult mööda keha. Teadsin, et piinamine aitaks unustada tühimiku, kuid kes ma siis oleksin, kui teeksin seda, vaid selleks, et mu enesetunne paraneks?
„Sa ei ole selline nagu see deemon, eks ju,“ sõnas mees katkendlikult. „Sa oled hea, sul on südametunnistus. Ma tunnen seda. Sind jääks mu piinamine ja mõrv kummitama.“ Ta oli meeleheitel, seda kõike oli tema häälest kuulda. Tema püüdlused mind pehmeks rääkida ei edenenud päris hästi.
Külm süda ning kaine mõistus, asjad mida ma vajan praegu. „Sa ei tea mind,“ ütlesin kõrgilt ja laksutasin keelt. „Ma olen su kõige hullem unenägu.“ Ümisesin viimase lause valjult ette ning lasksin irvel enda näole ilmuda. Ümisesin mingit viisikest ning vedasin noaga üle mehe põse.
„Kuna Azazel ei ole eriti hea küsimuste esitaja, siis esitan ma omad küsimused,“ laususin mehele ning muigasin. „Mis on selle ingli nimi, kes sulle oma õnnistuse andis? Lihtne küsimus. Ma olen kindel, et sa said sellest küsimusest aru.“
„Vahet ei ole kas ma vastan või ei. Ma suren ju ikkagi.“
„Vahe on suur. Annad vastuse sured kiirelt. Ei anna vastust, siis veedad sa oma elu viimased päevad sellistes piinades, mida sa ei oska isegi unes näha,“ ütlesin kindlalt ja vaatasin mehe sinistesse silmadesse. „Võib-olla on täna su õnne päev ning väiksed tiivulised ahvid päästavad su tagumiku. Ma loen kolmeni ja kui vastust ei tule, aimad sa juba, mis edasi saab.“ Muigasin õelalt. „Üks… kaks…“
„Ma ei taha surra reeturina,“ vastas mees kiirelt katkestades numbrite loetelu, „ma jään ustavaks sellele inglile, kes mulle õnnistuse andis. Sina see eest võiksid teist pidi toimida. Jumal annaks sulle andeks sinu patud, kui sa hülgaksid kohe selle deemoni ja astuksid õigele rajale.“ Pööritasin vihasel silmi. „…kolm,“ ütlesin valjult ja lõin halastamatult noa mehe paremasse põlve. Kostus verdtarretav karje, mis pani mind vanduma. „Sa karjud nagu mingi kuradima plika,“ nähvasin ja neelatasin. Mu kõrvad valutavad, ausalt.
Üle mehe põskede veeresid pisarad ning ta anus, et ma verejooksu peataksin. Tegelikult oli mul temast tõsiselt kahju, kuna teadsin, et ta ei saa ennem lahti sellelt laualt, kui ta on surnud või teinud mingi hookus-pookus triki.
„Ütle nimi, siis peatan verejooksu,“ tähendasin ükskõikselt ja vaatasin verd noal. Neelatasin raskelt ning raputasin pead. Pühkisin noa enda valge pluusi sisse. Viimane asi, mida see mees praegu vajas oli vaatepilt noorest naisest, kes lakub noalt tema verd.
„Ma ei saa…“
„Või ei taha?“ pärisin koheselt vastu ja tundsin, kuidas miski mu keha üle võtab. „Lõpuks, ma juba kartsin, et me ei jõuagi selle kohani.“ Surusin – või surus tüüp, kes mu keha kontrollis – nimetissõrme mehe meelekohale ning sulgesin silmad. Minu silme ette kerkisid pildid kohast, mis ületas jubedusemõõdupuu.
Seda kohta ei kirjeldanud isegi sõna põrgu hästi. See oli paik, kus hinged kriiskasid, mõistusel ei olnud vähimatki võimalust ning kõik oli ehitatud luust, verest, hirmust ja sandistatud hingedest. Mu keha kontrollija ei lõpetanud. Ta lasi minul ja mehel kuulata mõttetuid palveid seal Jumala poolt unustatud kohas.
„See on koht, kuhu sa lähed pärast surma, kuna inglid, ei ole need head tüübid, kes teenivad taevast. Nemad lõid selle koha, mida ma sulle just näitasin,“ laususin surmtõsiselt ja tundsin, kuidas kontrollija minust kadus. Pean tunnistama, et see tüüp oli manipuleerimises päris osav.
Mees kartis ning veresegused pisarad täitsid ta silmad. „Palun, ma ei taha sinna minna,“ halas mees ning hingas ebaühtlaselt. „Gabriel, et ema nimi on Gabriel. Ta ei ole siin vaimuhaiglas ainukene ingel. Neid on siin veel palju. Ma olen kuulanud ingleid. Nad kogunevad siia.“
„Tänan sind,“ sõnasin vaikselt ja paitasin mehe juukseid, „aga ma valetasin. Ma ei peata su vere jooksu, kuid pean kinni meie kokkuleppe esimesest osast. Sind ootab ees kiire surm, kuid tõenäoliselt lähed sa paika, mida ma sulle näitasin.“ Naeratasin kurvalt ja tõmbasin enda käe eemale. Astusin sammu tahapoole ning sirutasin käe ette.
Mehe nägu muutus hetkega lumivalgeks ning tal oli raskusi hingamisega. Valgest näost sai sinakas ning hingamist polnud enam peaaegu kuuldagi. Uks avanes ning pöörasin samal ajal pead ja kätt. Kuulsin, kuidas mehe kael raksatas ning ta elutu keha muutus lõdvaks.
Saatust ei saa muuta, kuid tulevikku küll.
Azazel. Ta hoidis käes kommi, mida lahti harutas ning ta pilk oli kinnitatud laibale. Aeglaselt pistis ta kommi suhu ja silmitses mind. Tema silmaiirised olid tumedamad, kui tavaliselt ning tumedad juuksed sassis.
Hetke pärast olin vastu seina surutud ja tundsin Azazeli küünarvart oma kaelal. Tajusin, kuidas iga hetkega jõuab aina vähem õhku mu kopsudesse ning pea muutub uimasemaks. Mu jalad olid maast paar sentimeetrit kõrgemal ning see andis mulle aimu, kui tugev Azazel tegelikult on.
„Kas sa olid täis, kui teda mõrvasid?“ nähvas Azazel mulle vihaselt. „Ma nägin, kuidas sa pool tundi tagasi jooksid siit välja ja vajusid trepile nutma ning vandusid, et ei tapa seda meest, kuid mida ma nüüd näen? Üks elutu laip ja naine, kes kasutas just enda võimeid mehe mõrvamiseks?“ Tema silmis mäsles raev, mis oli tuntav kui ka nähtav. Ta võttis halastamatult noa mu käest ja surus selle vastu mu reit.
„Azazel, kuula… palun,“ kähisesin vaikselt ja üritasin end lahti rabeleda. Nuga lõikas mu reit. Oleksin tahtnud põletavast valust karjuda, kuid üle mu huulte ei limpsanud ühtegi karjenooti. Pilt mu silme ees hakkas ähmasemaks muutuma. Teadsin, et vähem, kui minuti pärast olen ma teadvusetu.
Ma olen kasutanud enda kummalisi ning taltsutamatuid võimeid kahel korral ja kolm on kohtu seadus. Sulgesin silmad täielikult ning otsisin endas seda energiat, mis veel alles oli. Paiskasin kogu energia endast eemale ja tundsin, kuidas kägistamishaare mu kaelalt kaob.
Avasin silmad ning heitsin pilgu Azazelile, kes oli maandunud teisele poole väikest ruumi. „Nüüd ma saan aru, miks kõik deemoneid vihkavad,“ pomisesin nõrgalt ja hingasin sügavalt sisse. „Te ennem tapate ning siis küsite küsimusi.“ Masseerisin jõuetult enda kaela.
„Sa kurat tapsid tüübi, kes oleks meile infot saanud anda!“ kähvas deemon vihaselt ja vaatas mulle silma. „Kui ma oleksin saanud temalt info kätte…“
„Sa vait ei suuda olla!?“ laususin raevunult. „Ma sain temalt kätte info kümne minutiga, kuid sina ei suutnud midagi saavutada poole tunniga, kuna sa ei osanud lüüa usklikule mehele õigesse kohta! Näita talle kõigest kohta, mis on tehtud hirmust, hingedest ja verest ning ta räägib sulle kõike, kuna kardab sinna minna…“ Kurat. Ma rääkisin jälle liiga palju.
Azazel kissitas silmi ja kallutas pead. „Kuidas sa üldse tead, et on olemas selline kohta?“
„Ega mina seda ei teadnud, idikas,“ pomisesin pahaselt. „Ma lihtsalt mattusin ma kehas ning keegi teine rääkis minu eest.“ Ohkasin ning tõusin püsti. „Ma kaon siit. Otsi mind üles, kui sul on vähe sõbralikum tuju, sest sellise tujuga nagu sul praegu on, saadan ma su lihtsalt järgmine kord põrgusse.“ Kõndisin ukseni ning avasin selle.
„Muide, ma sain ühe nime teada,“ teatasin külmalt ning vaatasin deemonit, kes end jalule ajas. „Ingel, keda sa otsid on Gabriel. Tema juhib seda kõike siin.“
„Peaingel Gabriel?“
„Kust kurat mina seda tean? Ma tapsin ta ennem ära, kui küsida jõudsin.“
„Miks ma küll ei imesta?“

Mulle ei meeldi inglid ning deemonid on ettearvamatud. Inimesed on mõistmatud ja mina olen… pole veel väljamõeldud kes. Ma olin mõrvanud juba kaks inimest ning kummalisel kombel tundsin ma ainult tühjust. Ei süümepiinu ega selliseid asju, mida ma oleksin pidanud praegu läbi elama.
Lonkisin mööda väikseid ning rägastikke moodustuvaid koridore. Üritasin iga hinna eest vältida kõiki inimesi, kuna esiteks ma olin verine ning teiseks ei tahtnud ma, et keegi hakkaks mulle esitama küsimusi.
Üritasin mööda lipsata registratuurist, kuid peatusin hetkeks. Haiglajuhatajaga vestles üks õbluke blond naine, kes võis olla minust paar aastat vanem. Valged rõivad lotendasid ta seljas ning ta käsivarred olid haiglaselt peenikesed. Ainult luu ja nahk. Naise plaattinablondid juuksed olid seotud hobusesabasse. Olgugi, et ta oli nii kõhn ja haiglane, kuid siiski nägi ta minust parem välja. Võrreldes temaga olin ma ikkagi äärmiselt ilmetu. Naine pööras pilgu juhatajalt ära ja jäi mind silmitsema.
Tajusin, kuidas ta erksinised silmad üritavad mu mõistusesse auku puurida ning õngitseda sealt välja, kes ma olen. Krimpsutasin nina ja surusin huuled kokku. Ta ei meeldinud mulle. Hea küll ta oli küll ainult kondibukett, kuid miski temas tundus nii üleolev ja ülbe.
Naine kallutas uudishimulikult pead ning jäi mind altkulmu põrnitsema, kui taipas, et tema trikk ei õnnestunud.
Kui ta kõik juhatajale ära kitub saan liikumiskeelu ja olen igavesti luku taga kinni. Kõik tänu sellele, et üks luukere nägi verist hullu. Kurat.
Vaatasin maha ja hakkasin uuesti kõndima. Ma ei läinud palatisse, kuhu oleksin pidanud minema. Haarasin kiire kõnni pealt paari puhtaid pükse ning hakkasin sihitult jooksma.