Valikud: 15 osa (6)

<<Me pole aastaid seda raamatut laenutanud!>> Kuulsin raamatukoguhoidjat endale vastamas. Tundsin kuidas viha mu üle võimust võtab ja ma otsustasin ta mõtteid lugeda, mul oli kaks võimalust. Kas mu katse läheb hästi või väga s*tasti.
<<Oilass on väga ebausklik küla, ma soovitan sul siit kaduda ennem kui sa siia teisigi omasuguseid tood!>> Ta lausa sisistas seda oma mõtetes. Vaatasin teda vihaselt ja nähvasin: <<Mul pole plaanis siit veel niipea kaduda!>>
Pöörasin ennast ümber ja läksin kiire sammuga ukse juurde. Avasin selle kiirelt ja astusin tänavale. Virutasin ukse pauguga kinni ja tundsin kuidas tugev tuul tahab mind kaasa vedada. Ma pean veel vastu tuult ka liikuma ja ma ohkasin. Jooksin läbi tuule Agulivõõrastemaja poole. Vaatasin võõrastemaja, midagi oli valesti. Kõik aknad olid tumedad, kortsutasin kulmu ja avasin võõrastemaja ukse. Kõrtsmik saatis mulle lahke pilgu ja ma noogutasin viisakusest. Sammusin trepist ülesse ja läksin tuppa kus me peatusime.
Nägin kuidas Kate luges raamatut: Mõrvad põrgus. Kate vaatas mind altkulmu ja küsis: <<Kuidas läks raamatukogus?>> Raputasin pead ja küsisin Katelt: <<Kas sa teadsid ,et nii läheb?>>
Kate pani raamatu kinni ja asetas selle lauale. Ta ohkas ja noogutas. <<Aga ma ei osanud arvata ,et tuul nii kõvaks läheb.>> Lisas ta rahulikult.
Vaatasin Kate vihaselt ja ütlesin: <<Sul on aeg rääkida millestki ma arvan.>>
Kate naeratas ja ütles: <<Kui aeglase taibuga sa oled?>>
Kortsutasin kulmu ja ütlesin: <<Mitte eriti.>> Katharine naeratas ja ütles: <<Siis otsi see ise välja.>> Ohkasin ja küsisin: <<Kas legendid vastavad tõele?>> Kate võttis laualt oma raamatu ja naeratas mulle. <<Osad neist küll.>> Lisas ta ning süvenes raamatusse.
Otsustasin minna kirikusse. Ma ei tea kust mulle selline mõtte tuli, ma olen elu aeg kirikuid vihanud.
Läksin võõrastemajast välja ja nägingi juba kiriku kõrgeid torne. Jooksin tornide poole, trügides inimestest mööda. Kuulsin kuidas paar inimest mulle järgi hõikasid midagi ,aga ma olin liiga kaugel juba ,et neid kuulda.
Avasin kiriku puust ukse ja sisenesin kirikusse. Kirik oli üpriski tühi. Nägin paari palvetajat ja ma tunnetasin nende leina, viha ja isegi nende väikest lootust. Nägin kuidas preester kustutas altaril olevaid küünlaid. Läksin altari juurde ja ütlesin viisakalt: <<Tere, kas ma saaks teiega rääkida?>>
Preester pööras ümber ja ütles: <<Loomulikult, mu laps.>>
Preester oli umbes 50 aastane, tal olid hallikad mustad juuksed, ta oli umbes 177 cm pikk. Ma naeratasin preestrile ja küsisin: <<Kas te saaksite mu ema ja isa eest palvetada?>>
Preester noogutas ja küsis minult: <<Ja loomulikult. Mis nende nimed on.>> Tundsin kuidas mu süda purunes kui preester ütles: Mis nende nimed on? nagu nad elaksid. Mul polnud julgust öelda ,et nad on surnud. Manasin enda näole naeratuse ja ütlesin: <<Ema nimi on Sylvia Császár ja isa nimi on Richard Császár.>>
Preestri naeratus kadus ja ta vaatas mind kahtlustavalt. Ta ütles tuimalt: <<Sylvia ja Richard Császár ei olnud lapsi.>>

Autori kommentaar »