Teema: Järjejutud / Muu

Kadunud Inglid: 1. osa (1)

„Rose, tänaseks lõpetame.“ kuulsin ütlemas Giuseppe. Giuseppe on imelik vanamees või noh nii kaua kui mina teda tunnen. Tema hallid õlgadeni ulatuvad juuksed on tavaliselt seotud korralikku hobusesabasse ja ta kahvatul näol olevad kortsud reetsid selle ,et ta on pensionil olnud kauem kui
20. aastat. Giuseppe on olnud mu õpetaja ja treener sellest ööst peale kui toimus Lybry Kuningriigi langemine. Ma vanemad surid sellel ööl ning Giuseppe leidis mu tänavalt hulkumas, katkised riided seljas, nahk verevalumite ja marrastustega kaetud. Hetkeks oli ta arvanud ,et olen lihtsalt mingi lõbunaise hulkuv viie aastane tütar kuni ta nägi mu enesekindlat pilku ja pühkis ta teooria lõbunaise tütrest ära. Vanamees võis olla küll oma moodi veider ja teiste seast väljaheidetud ,aga nii palju kui mina teda tundsin siis teadsin ,et kui vaja siis võib ta maha põletada linnasid ja hävitada kõige kaitstumaid kindlusi, nendel hetkedel süttisid tema kahvatud sinised silmad raevust põlema ja temas tärkas iidne instinkt. Viha.
Pöörasin oma pea Giuseppe poole ja vaatasin tema vanasse ja kulunud näkku. Üritasin varjata enda ootus ärevus emotsiooni. „Giuseppe, ma lähen täna kindluse varemetesse.“ lugesin välja tema näost järjekordse kulmu kortsutuse ja halvakspanu. „Rannaäärsesse kindluse varemetesse mitte Diazi varemetesse.“ Diazi varemetes oli ööpäevane kaitse nii inimeste kui ka mutantide poolt. Ei ma ei mõtle selliseid mutante kellel on üks silm või mingi väärastunud käsi. Ma mõtlen mutante kellel on erilised oskused, jah me nimetame neid mutantideks kuna Teise Kuningriigi ehk Rahka Kuningriigi kuningas pooldas pigem immigrante kui eriliste oskustega inimesi kes suudavad teistest palju kiiremini joosta või joonistada.
Tajusin endal vanamehe kahtlustavat pilku ja tema veel kahtlustavamat häält, või parem on öelda näägutavamat: „Ma usun seda ,et sa lähed Ranna äärsetesse varemetesse. Kahjuks ma usun ka seda ,et sa lähed sinna koos agulipoisist Williem Groogiga.“ Giuseppe toetas end vanale fraageli puust jalutuskepile. Vanamehe pilk sööbis mulle järjekordselt mällu, kausta Giuseppe nippidega vaated. Ohkasin kergelt. „Ma lähen Williga varemetesse, ta on mu hea sõber ei midagi rohkemat vanamees.“
Catharine Rosalie Hammes kas teie suu ja mõistus käivad kooskõlas?
Ei, kallis aju, kuigi ma tahaks ,et nad seda teeksid.
Giuseppe ajas end sirgu ning muigas kergelt. „Nii ,et kui mina olen vanamees keda abistab iga päevaselt jalutuskepp, siis sina käid sellel ajal mutandist Williem Groogiga varemetes ja lasete ragulkadega väikeseid kive valvuritele kaela. See ei ole aus.“ mu suu venis millegi pärast naerule. Vanamehel oli säilinud mõnusalt lapsik huumor. Vaatasin korraks kohale kus Giuseppe oli seisnud kuniks taipasin ,et teda enam pole. Tundsin õhuvoolu enda selja juures ja juba järgmisel hetkel tajusin lihaste ning liigeste oigamist maandudes vastu niisket ja kõva liiva. Mu tähenduseta naerune suu muutus valust korraga kangeks, kuid aegamööda läks see tagasi väsinud naeratuseks. Ma olin unustanud aastatega ühe väikse asja, ma olin unustanud selle ,et vanamees on kogenenud ja treenitud mutant.
„Mille eest see oli Giuseppe?“ küsisin valusa noodiga hääles samal ajal ajades ennast istuma. Mu selja ja reie lihased kisendasid valust, pea oli kahtlaselt uimane.
„Rose esiteks see oli selle eest ,et nimetasid mind vanameheks kuigi ma olen täie mõistuse juures mida annab tihti minu vanustel soovida. Teiseks oli see mulle teadmiseks kui kiiresti suudad sa reageerida siis kui valvurid saavad aru ,et teie olite need kes ragulkaga kive neile selga lasid.“ ta naeratas mahedalt ja hakkas meie väikse hurtsiku poole lonkima. Tema samm oli silmnähtavalt ebaühtlane, terve jalg astus edasi pikemalt kui haavata saanud jalg. Viivuks arvasin ,et ta oli töötanud 20 aastat või pikemalt 25 aastat kuninga sõjaväes, kuid kustutasin selle mõtte kohe peast. Ta oli rääkinud ,et töötas aasta kellegi arvatavasti Lumfuse ihukaitsjana, kahjuks ei osanud ma kuskilt otsida kinnitust tema jutu kohta.
Tõusin püsti ning raputasin liiva maha enda juustelt, riietelt ja nahalt. Vaatasin enda trenniriideid. Need ei olnud enam uhiuued vaid saadud Willi vanemalt õelt kes töötab praegu vähemalt Lumfuse kaitsjana. Riietel polnud häda midagi peale väikeste kulumis märkide mis on saadud ka siin samal niiskel liival. Tõmbasin enda jaki luku lahti ja võtsin selle seljast. Külm meretuul pani kipitama mu liivase naha. Vaatasin korraks maja ja sammusin sinna poole. Iga samm mis viis mind aina lähemale kuumale dušile surus muu mõistuse aina sügavamale koomasse.
Astusin ülesse kriuksuvast puutrepist ja avasin ukse. Sisenesin hõlpsasti väiksesse kööki. Mu ninasõõrmetesse tungis tugev ja meeli ergutav tumeda kohvi lõhn. Tajusin kuidas mu jalad liikusid magamistoa poole kus magasin vastu minu tahtmist. Meeled oleksid mul jäänud siia nautima kohvi lõhna. Keerasin pea ära ning läksin lahtisest uksest sisse oma tuppa. Sulgesin ukse ja panin oma niiske pusa toolile kuivama. Rahka idapoolsetel põhjaaladel oli hakkamas talv. Päevad niisked ja peaaegu soojad, ööd külmad ning tapvad. Mul oli unistus elada suuremas majas kui praegu, Seropotaamia lõuna poolsetel aladel, olla rikkas ja omada teenijaid. Milline labane ja mõttetu unistuste unistus. Head elu elasid vaid kuningad, nende järglased ja lummamis oskusega mutandid.
Ohkasin ja tõmbasin jalast ära päevi näinud trennijalanõud. Ma olin oma mõtetega jälle ema, isa surmaöös. Võisin olla küll viie aastane tattnokk kes ei jaga poliitikast ja kuningate asjadest midagi eriti ,aga mul oli piisavalt julgust, enesekindlust ning natuke mõistust ,et tulla toime trenni ja õppimist täis maailmas mis piinab mu lihaseid.
Raputasin pead. Minevik ei ole olevik ja olevik ei ole minevik. Kõik omal kohal ja elu on lihtne, kuid ma ei suutnud püsida olevikus. Mu mõtted rändasid pidevalt minevikku. Võtsin endalt seljast ülejäänud riided ja läksin kuuma, meeli puhastava kuuma dušši alla. Vesi libises mööda mu jumekat nahka allapoole. Panin vee kinni kui olin end puhtaks pesnud ja keerasin rätiku endale ümber. Astusin pesemisnurgast välja ja vaatasin end peeglist. Minu pruunid juuksed langesid märgade salkudena üle mu näo rätikule, silmad olid rohekad-kuldsed nagu oli omane kuninglikke Hammsenite suguvõsas. Huuled paistsid jumekal nahal kahvatud roosad kerge punaka varjundiga. Haarasin käega kammist mis oli asetatud peeglilaua äärele. Tõmbasin kammiga läbi pruunide ja märgade juuste. Jälgisin juuste langemist ülevalt alla. Iga uus tõmme meenutas mulle eelmist ja iga eelmine omakorda eelmist. Lõpetasin juuste kammimise ja kitkusin ära sealt juuksekarvad mis olid jäänud kammi külge. Viskasin need prügikasti ja panin kammi tagasi oma kohale. Kõndisin tagasi magamistuppa ning panin selga puhta pesu, jalga tumedad püksid ja selga valge t-särgi. Kuivatasin rätikuga juukseid jättes need niiskelt rippuma õlgadele. Panin rätiku nagisse kuivama ja istusin oma voodile. Pidin kohtuma Williga alles paari tunni pärast videviku ajal. Tundsin kerget uimasust ega eristanud reaalsust enam selgelt unelmatest ja ma uinusin.

-----------------------------
fraagel- tugev ja musta värvusega puu

Teavita ebasobivast sissekandest!