Twelve worlds[part 31] (4)

- - -

31.OOTAMATU KÜLALINE

September möödus vähehaaval ning kätte jõudis oktoober. Sügistuul muutus aina külmemaks ja keerutas igalpool värvilisi lehti, mis olid puudelt alla langenud. Rohi värvus aina tumedamaks ning päev jõudis aina kiiremini lõpule - heledaks läks alles poole üheksast ning pimedaks tõmbus juba poole seitsme paiku. Vihm trummeldas aina sagedamini katustel ja voolas kiiresti mööda vihmaveetorusid alla, tekitades suuri lompe. Rennid ajasid üle ja mööda kaldteid voolasid vihmaveeojakesed. Ma aga pikutasin haiglavoodis ja vaatasin seda kõike pealt.
Pärast paari päeva teatas doktor Horseberg, et ma ei ole veel piisavalt tugev, et haiglavoodist üles tõusta. Ta kinnitas suure suuga, et ma saan paari nädala pärast haiglast välja, kuid ma ei uskunud seda eriti. Kuid ma lootsin, et saan siiski selleks reedeks siit välja.
Haiglapalatis valit.ses alati vaikus ja igavus. Mu sõbrad ja pere käisis küll mind tihti külastamas, kuid sellest hoolimata oli mul igav. Ja ma olin üksinda palatis - palatikaaslast mul polnud. Haiglaõed käisid minu juures mulle jutte lugemas ja muid asju, kuid see oli ju mõeldud tittedele, mitte viieteistaastasele teismelisele.
Kuid ma kannatasin alati selle välja ning torisesin pärast õdede lahkumist. Muidugi ma sain aru, et nad proovisid aidata ja sisustada mu päevi, kuid olgem ausad - nad käituvad minuga nagu viie või kümne aastasega. Celiale see võib-olla sobiks, kuid mitte mulle.
Kui ma niiviisi mõistklesin, siis ma võpatasin korralikult, kui uks järsku avanes. Haiglaõde pistis pea sisse ja vaatas ringi. Kui ta pilk minu peal peatus, siis ta naeratas. Ta vaatas koridori ja ütles midagi hästi vaikselt.
Siis pöördus ta minu poole ja teatas: ,,Sulle on külaline."
Siis ruttas haiglaõde minema ning uks avanes täiesti. Siis jäi mul hing kinni - seal oli Carl. Kuid ta polnud eriti endine - tal olid kätel armid ja randmel oli näha põletushaava. Mööda tema meelekohta jooksis mingi süsimust triip, kuid see polnud tähtis. Kõikidest vigastustest hoolimata Carl naeratas. Järsku täitus mu süda vihaga - ta oli mind ju maha jätnud.
,,Tere," ütles ta vaikselt ja sammus mu voodi juurde, ta istus voodiäärele ning jäi mind pingsalt vaatama. ,,Kuidas läheb?" küsis ta.
Ma kehitasin veidi kangelt õlgu ja laususin, jäisuse noot hääles: ,,Normaalselt - kuidas sul hispaanias läks?"
Carl kergitas kulmu ja päris: ,,Mis sinuga on? Sa oled nii jäine."
Ma nähvasin: ,,Sina oleksid ka, kui ma oleks sind maha jätnud ja sinuga halvasti käitunud!"
,,Halvasti?" kordas Carl imestunult. ,,Mismoodi?"
Ma tundsin end korraks kohmetult, kuid ainult korraks. Ma hüüatasin: ,,Jah! Kodus sa ainult nähvasid mulle ja olid üldse kuidagi eelmalviibiv ja teesklesid nagu mind ei olekski olemas!" Tunnistasin endale, et viimane polnud päris tõsi, kuid on mis siis?
,,Kuule," ütles Carl tõsiselt. ,,Ma olin tõesti eemalviibiv, kuid mul oli asju ajada."
,,Mis asju?" uurisin ma.
Carl kõhkles - ma sain aru, et ta varjas midagi. ,,Nagu sa tead, kutsus Riko mind Hispaaniasse, et lohesid taltsutada," ütles poiss aeglaselt. ,,Ja nii ongi."
Turtsatasin viimase lause peale, kuid mul polnud ausalt öeldes naljatuju. Carl võib naljatada nii palju, kui ta tahab, kuid see ei muuda fakti, et ta jättis mu maha. Korraga tundsin ma, kuidas mu põsed kuumaks läksid - ma punastasin. Ma ju olin Carli armunud - miks ma muidu nii vihane olen? Tundsin, kuidas terve nägu kuumaks läks. Jessas küll, ma olen ikka üks suur-suur lollakas...
,,Mis on?" päris Carl ja ma nägin ta silmades lõbustussädet. ,,Miks sa punastad?"
,,Ah, ei midagi," pomisesin ma rohkem endale, kui Carlile. ,,Pole tähtis."
Ei mina ega Carl ei öelnud midagi. Vaikus hakkas juba ära tüütama, kuid ma ei tahtnud järgmise sammu teha - äkki käin ma Carlile lihtsalt närvidele? Ma tean küll neid poisse - ühel hetkel võivad nad küll sinuga musitada ja armastusjutte rääkida, kuid see on nagu unenägu - peagi see lõppeb.
Äkki vaatas Carl haiglapalati seinal tiksuvat kella ja ütles kiiresti: ,,Oh, pean minema... Mirten palus, et ma tema auto üle vaataksin..." Ta tõusis rutakalt püsti ja kiirustas ukse juurde. ,,Noh, tšau siis," sõnas ta kohmakalt naeratades ja välus haiglapalatist.
,,Tšau," vastasin ma vaikselt, kuid Carl oli juba läinud.
Ma vajusin kurvalt kössi ja kõverdasin põlvi. Asetasin lauba põlvedele ja võtsin jalgade ümbert kinni. Peas käisid igasugused mõtted läbi. Iga mõte tundus kurvana ja rohkem tõelisena, kui rõõmsad ja unistuse moodi mõtted. Tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski jooksevad ja siis mööda rinda voolavad.
Pomisesin omaette: ,,Äkki ma ei meeldi Carlile? Tõenäolisem on see, et ma käin talle lihtsalt pinda - tal on raudselt keegi juba olemas..." - ohkasin nukralt - ,,Äkki ta lihtsalt teeskleb?"
Ma keerasin end külili, selg ukse poole. Mul pisarad aina veeresid ja veeresid, kuni padi ja lina olid märjad. Kuulsin, kuidas haiglaõde sisse tuli ja midagi küsis. See ei jõudnud mulle kohale ja seepärast ühmasin ma midagi vastu, mille peale õde lahkus. Sulgesin silmad - maailm ei tundunud endam helge ja valgena. Hoopiski musta ja pimedamana - see ei olnud nii heas valguses, kui unistuste maailm.
Lõpuks jäin ma magama, pisarad ikka veel linale tilkumas. Akna taga möllas vihm, trummeldades vastu katust ja aknaid. Ma ei märganudki, kuidas kaks tumedat kogu akna väljaspoolt avasid, midagi sisse sokutasid ja siis lahkusid.

- - -

Autori kommentaar »