Twelve worlds[part 80] (29)

- - -

80.TOTAALSELT OOTAMATU ASI

Kuna ma ei viitsinud bussile minna, jätsin Carliga nurga peal hüvasti ja panin turbo sisse. Nägin vaid hetkeks - ja sedagi silmanurgast -, kuidas Carl silmapilgutuse kiirusega kadunud oli. Tahaks temaga taas võidu teha - järsku olen mina ikkagi kiirem? Muigasin endamisi ja jooksin edasi. Juuksed lehvisid mul tuule käes ning tallad puudutasid vaevu asfaldit.
Koolihoovi jõudes jooksin ma tagahoovi ja peatusin. Siis kõndisin ma tagahoovist tagasi eeshoovi. Kõik ju hakkaksid mind veelgi rohkem jõllitama, kui näeksid, et ma oleks justkui ,,Videvikust" välja kukkunud. No, ma olen juba jumala ilus tütarlaps, kuid ebainimlik kiirus? No, tänan väga - seda ma ei räägi ega näita mitte kellegile.
Nägin ka hoovis Alex't. Ta seisis oma rolleri juures - küllap oli auto koju jätnud - ja vestles sõpradega. Üks neist oli John ja teine Crag. Ülejäänusid ma ei teadnud - neid oli neli tükki - ja ei tahtnudki teada. Ma heitsin Alex'le põlgliku pilgu ja kõndisin kõrgilt ning graatsiliste sammudega koolimaja poole. Kuid järsku oli Alex minu ees, kuid ma ei võpatanudki selle peale, rääkimata kiljatamisest.
,,Mida tahad, p**akott?" küsisin ma kõrgilt teda vaadates.
,,Jää vait, m**d," vastas Alex mind ainiti ja vihaselt vahtides. ,,Vaata enda selja tagust, sest muidu..."
Kuid ta ei lõpetanud oma lauset. Ma virutasin talle kõvasti vastu nina ja laksatasin talle veel vastu põske kõrvakiilu. Lähedal olevad tüdrukud - kes olid enne vaadanud Alex'le ihaldava pilguga järele, kuid nüüd põlgasid teda - naersid ja itsitasid heakskiitvalt. Nad tonksasid meelega mööda minnes Alex'le valusalt ribidesse. Poiss jõllitas neid vihaselt ja tõstis käe, et mulle ka virutada, kuid ma olin kiirem. Tõstsin põlve ja lõin sellega talle jõuliselt kõhtu - Alex vaarus.
,,Ma hoiatan sind nüüd ka," sõnasin ma rahulikult, kuigi iga mu silp oli sulaselget viha ning põlgust täis. ,,Hoia minust eemale nii palju kui saad. Muidu saad ühe või kaks obadust keskkohta." Seda öelnud, läksin ma pea uhkelt püsti koolimajja, jättes vanduva Alex'i sinna.
Miks ta ikka veel minu kannul on? mõtlesin ma, kui ma garderoobi suundusin. Ta tahab seda meelega? Ta tahabki, et ma ta peaaegu oimetuks peksaks?
Kui ma garderoobis olin, leidsin pingil istumas Samantha. Ta vaatas mind ootavalt - ta ootaski mind. Ma naeratasin ja viipasin käega - sõbranna viipas rõõmsalt püsti tõustes vastu.
,,Heips, nõiake," tervitas ta mind sosinal ja tonksas küünarnukiga sõbralikult mulle ribidesse - mitte nii nagu tüdrukud tonksasid Alex't, vaid sõbralikult.
,,Tere, hüpnotiseerija," vastasin ma irvitades.
Samantha naeris ja päris: ,,Miks nii lai irve? Tegid jälle Alex'le tuupi?"
Panin jope endale mõeldud nagisse ja vastasin: ,,Jap, seda ma tegin."
Samantha toetus vastu seina ja uuris: ,,Miks sa tal lihtsalt aluspüksid katki ei kärista? Ta on alanduse ära teeninud."
Kehitasin naerdes õlgu ja rääkisin siis oma mõtetest Samanthale. ,,Miks ta mind niiviisi edasi "kiusab"? Ta nagu tahakski, et ma talle vastu pead virutaks."
Samantha kehitas omakorda õlgu. ,,Ma ei tea," sõnas ta. ,,Ja keda huvitabki? Sa saad teda veel rohkem peksta ja varsti on terve kool sinu poolel. Ainult tema sõbrad, pooled poisid ja mõned üksikud tüdrukud - kes vahivad talle ikka veel järele - on tema poolel. See on põhimõtteliselt sama, kui sul oleks raudrüü ja mõõk ning Alex'l vaid räbalad ning tilluke puuoks."
Naersin selle võrdluse peale ja kuulsin siis kellahelinat. ,,Kuule, äkki lähme?" pakkusin ma kotti võttes. ,,Me ju ei taha hilineda."
Samantha tegi grimassi. ,,See oleks mu suurim unistus," ütles ta ja me pahvatasime naerma.
- - -
,,Kas sa tõesti ei viitsiks minu poole tulla?" päris Samantha siis, kui me hoovis olime. ,,Kasvõi kaheks tunniks?"
,,No olgu," nõustusin ma lõpuks ometi. ,,Aga ainult paariks tunniks eks? Muidu Carl hakkab jälle muretsema..."
Samantha irvitas laialt ja vastas selle peale: ,,Ma arvan, et te hakate jälle tead-küll-mida tegema. Sa peaksid end rohkem pahandustesse segama, Cam - rohkem romantikat ja musitamist."
Olin rääkinud Samanthale sellest "piinlikust olukorrast" nagu ma seda nimetasin. Kuid sellest hoolimata purskasin ma Samantha viimase lause peale narma.
,,Okei, lähme siis?" sõnasin ma lõpuks Samanthat tõsiselt vaadates.
,,Jap," nõustus Samantha ja juba paar minutit hiljem libises hoovi punane auto, mis kuulus Samantha emale - ta pidi meid viima Samantha koju.
- - -
,,Hei, ma olen kodus!" hõikasin ma, kui esikusse astusin. Võtsin saapad ja jope ära ning panin kuivama - koju tulles oli jälle veidi novembrivihma sadanud.
Carl oli hetkega minu juures ja suudles mind. ,,Tere, Cameron," vastas poiss naeratades. Naeratasin samuti, sest Carl ei kutsunud mind just tihti eesnime pidi.
Ma ütlesin Carlile: ,,Oota mind elutoas, eks? Vahetan vaid riided ja olen valmis..."
Suudlesin Carli põsele ja läksin oma tuppa, et oma asju ära teha. Lükkasin koti voodi alla - ma ei viitsinud hetkel õppima hakata - ja avasin riidekapi uksed. Viskasin kooliriided seljast ja võtsin nende asemel hoopis valge põlvedeni seeliku ja õlapaeltega heleroosa pluusi. Jäin paljajalu.
Ma istusin korraks voodile, et hinge tõmmata. Järsku tabas mind üks ootamatu asi. Ma ei teadnud, kas see on tõsi, kuid...
,,Carl," ütlesin ma vaikselt, sest teadsin, et poiss kuuleb mind. ,,Tule palun siia."
Järeldasin õigesti - Carl oli paari sekundiga kohal. Ta vaatas mind arusaamatuse ja murelikuse seguga. Vaatasin klaasistunud pilguga talle otsa. Ma ei tahtnud seda uskuda, kuid võib-olla...
,,Millal mul pidid päevad hakkama?" küsisin ma sosinal.
,,Täna," vastas Carl otsekohe - olin talle sellest rääkinud.
,,Aga mul pole need alganud," vastasin ma talle tasa.
Carl jõllitas mind vaid arusaamatult - ta ei saanud sellest ikka veel aru. Ma tõusin püsti ja läksin peegli ette. Kergitasin värisevate kätega pluusiäärt ja vaatasin seda tillukest mügarikku, mis mu kõhule oli üleöö tekkinud. Iga möödakäia oleks arvanud, et ma pole umbes sada aastat trenni teinud ja kogu lugu. Mälestused ,,Koidukumast" lõid mulle pähe ja ma jõllitasin peegelpilti.
Siis ma pöördusin taas Carli poole ja sosistasin vaevukuuldavalt: ,,Carl, ma olen rase."

- - -

Autori kommentaar »