Twelve worlds[part 64] (10)

- - -

64.APPI - SUUDLEMISEL VAHELE JÄÄDUD!

Ta viskas selle kõrvale ning hakkas mind üha ahnemalt suudlema. Mida mina sain teha, kui vastu suudelda? Carl surus oma sõrmed mu juustesse ning ma põimisin oma käed tema kaela ümber. Tundus, et me suudleme igavesti - ei lõpetagi kunagi.
Järsku kostus ahhetus ja itsitamine. Ma sundisin ennast pilku tõstma ja oleksin suurest piinlikusest ja ehmatusest minestanud. Diivanist kaks meetrit edasi seisis Samantha ja vaatas minu ning Carli suudlemist muiates pealt.
Lükkasin Carli ja sisistasin võimalikult vaikselt talle kõrva: ,,Kurat, Samantha on siin!"
Carl tõmbus minust eemale ja ta põsed värvusid piinlikusest punakaks. Ta vandus vaevu kuuldavalt - arvatavasti ainult mina kuulsin - ja võttis maast oma särgi. Carl tõmbas selle selga ja tuhises väga kiirelt teise tuppa.
,,Oi-oi, suudlemisel vahele jäädud!" naeris Samantha ning ta silmanurkadesse silmusid naerupisarad. ,,Seda just ei juhtu iga päev!"
,,Mismoodi sa sisse said?" nõudsin ma end diivanilt püsti ajades. Minu põsed olid samuti punased - igatahes rohkem punased, kui mul muutudes olid.
,,Uks oli lahti," vastas Samantha muretult ja laiutas käsi.
,,Sa isegi ei helistanud!"
,,Mis siis?" ütles sõbranna ja kergitas kulmu. ,,Ma ütlesin, et olen poole tunni pärast siin."
,,"Siin" tähendab siis elutoas?" küsisin ma sarkastiliselt.
,,Kuule," sõnas Samantha vabandavalt. ,,Ainult ükskord. Ma arvan, et unustan selle ühe või paari aasta pärast ära." Ma urisesin ja Samantha irvitas lõbustatult.
Kõndisin tuimalt teleka juurde ja panin selle kinni. Ma ei viitsinud seda tobedat seriaali vahtida, niikuinii polnud ma seda pooleldi vaatanud. Istusin uuesti diivanile ja vahtisin Samanthat kaua aega. Too sättis end samuti diivanile istuma. Ta tõstis ühe jala üle teise jala põlve ning vahtis vastu.
,,No, sa oled tõesti muutunud," märkis ta siis - ta pilk oli libisenud mu nahale ja juustele.
Mind rõõmustas, et Samantha oli teemat muutnud ning vastasin: ,,Jaah, eks see ole päris vapustav või mis?"
,,Ma arvan, et homme oled sa üks popimaid tüdrukuid koolis," arvas Samantha, aukartuse noot hääles.
,,Popimaid mitte," raputasin ma pead. ,,Hoopis ilusamaid."
,,Mhmh," nentis Samantha. ,,Ma arvan, et sa pead Carlile seda kuidagi selgeks tegema. Kõik poisid tahavad sinuga käia ja Carl tahab neile selle eest vastu nina virutada."
,,Eh, see oli vaid Alex'ga," naeratasin ma.
,,Misasja?" ajas Samantha silmad suureks. ,,Räägi!" nõudis ta siis.
Jutustasin talle sellest, kuidas me Alex'ga kohtamas olime käinud ja siis oli ta tahtnud mind koju saata. Tee peal tuli meile vastu Carl ja siis nad kaklesid. Samantha kuulas, silmad suured. See pole ju nii suur asi, mõtlesin ma endamisi.
,,Sa homme kooli tuled?" küsis Samantha siis.
,,Vist küll." Kehitasin õlgu. ,,Ma arvan, et olen ennast piisavalt kogunud."
,,Jaah," oli Samantha mõtlik. ,,Teised sõbrad igatsevad sinu järele. Sa oled nagu meie kamba juht või midagi säärast."
Jäin mõttesse. Kambajuhina oleksid mul ohjad enda käes. Saaksin isegi Janetit käsutada. Päris ahvatlev mõte, nentisin ma mõttes. Kuid tegelikult... Miks ma peaksin juht olema? Mul pole ju mingit erilist võimu. No, kui välja arvata võlujõudu...
,,Kui tõsised asjad teil siis on Carliga?" päris Samantha järsku huvitatult.
,,Mitte midagi erilist," tõrjusin ma ebamugavust tundes. ,,Lihtsalt tavaline suhe. No, kui mitte arvestada, et tema on maagiline olevus ja mina olen võluvõimetega isik. Cristella sõnul ka Kahteistkümne Maailma valit.seja, millest ma ei saa aru."
,,Sa peaksid selle välja uurima," lausus Samantha mõtlikult diivanipatja näppides. ,,Kui sa oled päriselt mingi valit.seja - mida sa tegelikult garanteerida ei saa, kui saad aru, mida ma mõtlen -, siis on terve maailm sul ju pihus." Hetkeks oli Samantha unistav. ,,Sa saaksid kõiki presidente käsutada - mõtle, kui vahva see oleks!"
,,Jaah," nõustusin ma sama mõtlikult. ,,See oleks tõesti väärt kaalumist. Kui ma tõesti olen mingi valit.seja," lisasin ma siis ruttu.
Järsku kuulsin ma Carli hüüet meie toast: ,,Cameron, Samantha! Tulge siia!"
,,Kas midagi on juhtunud?" imestas Samantha kulmu kortsudades.
,,Ma ei tea," ütlesin ma murelikult. ,,Lähme!"
Me tõusime Samanthaga diivanilt püsti.

- - -

Autori kommentaar »