Twelve worlds[part 73] (7)

- - -

73.MÄLESTUSE SEES

Järgmine päev oligi pühapäev. Nädalavahetuse lõpp oligi käes juba. Ajasin end mornilt voodist püsti ja vantsisin riidekapi juurde, et midagi selga panna. Valisin endale kitsad pikad sinised teksad ja pika helesinise särgi, millel oli punane süda. Kammisin juuksed ja tegin hobusesaba. Panin kaela kuldse südamega kaelakee ja kätte tõmbasin pärlitega käevõru. Jalga torkasin ma pehmed sussid - sokke ei viitsinud ma otsima hakata.
Kõmpisin kööki, kus Carl juba süüa tegi. Ninna tungis omleti hõng ning suu hakkas vett jooksma. Looberdasin külmkapi juurde, võtsin kuivatusrestilt Coca Cola klaasi, võtsin külmkapist õunamahla ning kallasin seda veidi klaasi. Pistsin mahlapaki tagasi külmkappi, nõjatusin vastu lauda ja jõin vaikselt mahla.
,,Hommikust," tervitas Carl.
,,Terekest," vastasin ma ükskõikselt.
,,Sul on täna paha tuju," märkis poiss minu poole küsivalt vaadates.
Kehitasin õlgu. ,,Väsinud."
Siis Carl tõstis taldrikule omletti ning ulatas selle mulle. Ma noogutasin tänamise asemel ja istusin laua taha. Võtsin juba laual lebava kahvli kätte ja hakkasin sööma. Omlett maitses Carli kohta päris hästi.
,,Kuidas sa nii hästi sööki tegema õppisid?" uurisin ma, kui mul oli omletile ots peale tehtud.
Carl kehitas omakorda õlgu. ,,Õppisin mingi aeg."
,,Mhm," vastasin vaid ning viisin nõud kraanikaussi. Pesin need švammi ja nõudepesuvahendiga ära ning asetasin nõud kuivatusrestile kuivama.
,,Mis sul täna plaanis on?" päris Carl siis, kui ta ise lõpuks sööma asus.
Kehitasin õlgu. ,,Võib-olla kolan niisama ringi. Lähen võib-olla kaubanduskeskusesse või kuhugi."
,,Millal kodutöid teed?" küsis Carl naerdes.
Hakkasin samuti naerma. ,,Ma jõuan neid kodus ka teha!" vastasin ma naeratades ning suudlesin Carli põsele. ,,Tšauki, zimaarlane."
,,Tšauki, täheke," vastas poiss ja suudles mind samuti põsele.
Lehvitasin käega ja läksin tagasi meie tuppa. Nüüd olime me ainult kahekesi siin korteris. Emat ju pole ja isa on ka surnud... Pisarad tahtsid mulle silma tungida, kuid ma peletasin need eemale. Tuhnisin veidi oma riidekapis ja leidsin lõpuks ühed triibulised sokid. Tõmbasin need jalga ja vantsisin esikusse.
Tõmbasin pähe väikse tutiga valge mütsi, jalga panin soojad saapad ja selga tõmbasin sooja jope. Panin ka kindad kätte ja astusin korterist välja. Olin kaasa võtnud vaid võtmed, telefoni ja paar naela, et midagi osta.
Läksin trepist alla ja astusin jäisesse õue. Nüüd hakkasin ma tõsiselt mõtlema, mida teha. Võiks saada Samanthaga ja veel kellegiga kokku, et kaubanduskeskustesse kolama minna. Võiks niisama ringi kõndida, et kuhugi huvitavasse kohta sattuda või kedagi kohata... Peleta see viimane mõte eemale, ütlesin ma endale pahaselt. Sul on juba Carl, keda sa veel tahad?
Mõtlesin, et istun praegu kuhugi ja siis mõtlen, mida teha. Läksin mänguväljakule, mis oli meie maja juures. Istusin ühele kiikedest ja tegin endale väikse hoo sisse. Meenutasin, kuidas ma olin siia aasta ja mõni kuu tagasi elama tulnud. Siin olin ma saanud tuttavaks Carli ja Cristellaga. Samal päeval olin oma võimed avastanud.
Sulgesin silmad. Võisin kõike seda praegu ette kujutada. See oligi umbes nii, et ma olin vaikselt tere öelnud ja vestlus meie kolme vahel algas.
Järsku tundsin ma kihelust. Kurat, jälle see maagia hakkab, urisesin ma mõttes, kuid ma ei saanud tunnet eemale peletada. Kihelus levis üle terve keha ja järsku muutus kõik must-valgeks. See on mälestus, taipasin ma. See mälestus, kus ma kohtasin Carli.
Nägin ennast, Carli ja Cristellat seal. Viimased kaks olid seljaga minu poole ja paistsid juttu ajavat.
,,Tere," lausus teine mina vaikselt.
Cristella pöördus ümber ja küsis lahkelt: ,,Tere, oled siin kandis uus?" Tüdruk naeratas.
,,Jap, kolisin Londoni teisest otsast siia," vastas teine mina noogutades.
Siis pöördus Carl ümber. Ta naeratas samuti.
,,Mis su nimi on?" päris poiss siis.
,,Cameron. Lühidalt Cammy," vastas teine mina.
Lõppe juba, mõtlesin ma anuvalt. Palun lõppe. Ma ei taha seda näha.
Justkui nende sõnade peale muutus maailm jälle värviliseks ning Cristellat, Carli ja mind - õigemini teist mind - ei olnud näha. Ohkasin kergendatult. Just siis otsustasin ma, et helistan Janetile, Samanthale ja Mary'le, et kaubanduskeskuses kokku saada.

- - -

Autori kommentaar »