Twelve worlds[part 77] (15)

- - -

77.AEGLANE SURM

Mul polnud aega seda kätte krahmata. Mul polnud isegi selleks tahtmist. Jätsin mobiiltelefoni lompi särtsuma - mul pole seda ju niikuinii vajagi. Oli maandunud kõhuli, niisiis veeretasin end aeglaselt - valust oiates - selili ja kõõritasin läbi vihmakardina hämarusse.
Hämarusest lähenes umbes kahekümne aastane keskmiselt lihaseline mees. Tal oli oliivjas nahk ning tal olid punased salkus juuksed. Seljas kandis ta neidsamu musti riideid ja peas tolknes tal seesama must kaabu. Käes hoidis revolvrit. Mees irvitas laialt ja astus veelgi lähemale, kingad lompides lirtsumas.
,,Hea lask, mis?" küsis ta endiselt irvitades. Ta ei pannud revolvrit taskusse ega kuhugi - võib-olla oli tal plaanis mind veelkord lasta. ,,Täpselt sekundi pealt, kui ma ei eksi."
,,Ära pigem mind veelkord lase," sõnasin ma rahulikult. ,,See ei lähe minu arvates õnneks. Mind sa enam ei üllata."
,,Mida sa teed kuuliga, kui see sinu poole tuleb, sülitad selle peale või?" Mees naeris külmalt ja keerutas revolvrit mõtlikult käes. ,,Nojah, ma tõesti võin sind ju uuesti lasta," arutles ta kõvasti. ,,Kuid mis sellest? Sa ju niikuinii sured varsti."
,,Kas sina oled see, kes mu isa mõrvas?" nõudsin ma.
Selle küsimuse peale ilmus mõrvari näole segadus. ,,Ma ei tea täpselt oma ohvreid," vastas ta õlgu kehitades. ,,Ma lihtsalt tapan ja kõik."
Ohkasin tüdinult. ,,Neljakordne maja," seletasin ma. ,,Väike parkla. Lifti pole - saab vaid trepist ülesse. Lubivalge maja. Ohvril valged juuksed." Muud tähtsat vist ei olnud.
Mehel oli hetkeks segaduses ilme, siis mõtlik. Siis ta kehitas õlgu ja vastas: ,,Mul ei ole niisugust ohvrit olnud. Ma töötan püstoliga, mitte hirmutamisega nii, et juuksed lähevad valgeks. Noup, mina ei tea. Minu ohvrid on lihtsalt tavalised laibad, vereplekk peal. Kõik - midagi muud ei ole."
,,Uhh, miks ma üldse siia tulin," pobisesin ma endamisi. ,,Oleksin võinud ka samahästi ka koju minna. Poleks pidanud sinu juurde tulema. Mõtlesin, et sina oledki see jo.bust mõrvar ja ma saan sulle vastu lõuga virutada."
Mees naeris ja irvitas. ,,No, see küll sul hästi välja ei tulnud või mis?" Irvitus kadus, kuid õel naeratus jäi ikka mehe näole püsima. ,,Polegi mõtet ju mõrvaja sülle hüpata, kui see isegi õige mees ei ole. No ei - sul küll täna ei vedanud."
,,Mhmh," nõustusin ma rohkem endamisi ja libistasin käe mööda haava mu seljal.
Millegi pärast ei tundud ma midagi. Siis, kui kuul sisse tungis, oli tunda kõrvetavat valu. Kuid pärast oli vaid...tuimus. Võib-olla see on selline kuul, mis teeb suremise kergemaks? mõtlesin ma lootusrikkalt. Tõesti - ma ei tahtnud surra ilmatu suure valuga ja et ma näen oma viimaseks nägemiseks selle mehe nägu ja revolvrit.
Puudutasin õrnalt haava - mitte mingit valu. Vaatasin oma sõrmi. Need olid verised, kuid vihm pesi need pikkamisi puhtaks. Silitasin haava ja tundsin kuuli pinda. See ei läinudki üldse sügavale? imestasin ma jahmunult. Jäigi vaid sinna?
,,Mis kuulid need üldse on?" uurisin ma, proovides kuuli haavast ära võtta. Kuul ei tulnud ära. Hmm, imelik.
,,Tuimuskuulid," vastas mees minu kõrvale kükitades - küllap ta nautis vaatamist, kuidas ma suren. ,,Väga tõhusad, kui sa ei taha surres valu tunda. Täna ma olen heas tujus - seepärast kasutan täna tuimuskuule."
,,Aitäh," tänasin ma sosinal.
,,Ah, pole midagi." Mees naeratas kergelt - see polnud õel, vaid siiras. ,,Kui helde tuju on, siis tuleb ka helde olla."
,,Kuidas need kuulid üldse toimivad?" uurisin ma edasi.
Mees hakkas seletama: ,,Tuimuskuulid ei lähe eriti sügavale keha sisse. Nad jäävad rohkem keha pinnale või siis kaevuvad umbes kolm sentimeetrit sisse. Verd tekib küll, kuid mitte ülemääratult palju. Kui kuul sind tabab, on hetkeks valus. Kohe, kui kuul kehasse kinnitub, tekib tuimus. See jookseb üle terve keha ja kui see on tehtud, siis ohver sureb."
,,Kui kaua see kestab?" kõlas mu järgmine küsimus.
,,Ütleme, et umbes... Olgu, kõige rohkem pool tundi. Praegu on möödunud umbes kümme minutit niiviisi vesteldes."
,,Sa oled mulle seltsiks?"
,,Midagi muud mul pole teha, nii et minu arvates küll," vastas mees õlgu kehitades.
Just siis tundsin ma, kuidas tuimus lõppes. Süda lõi aina aeglasemalt. Veri hakkas justkui tarduma minu soontes. See muutuks kuidagi jäigaks. Siis hakkasin ma õhku ahmima - kopsud paistsid samuti jäigastuvat.
,,Hüvasti," sosistasin ma.
,,Hüvasti," vastas mees püsti tõstes ja minema kõndides.
Mu süda peatus. Ma sulgesin silmad.

- - -

Autori kommentaar »