Twelve worlds[part 18] (3)

- - -

18.PÕGENEMINE LOHEDE EEST

Hoidsin jahmatusest hinge kinni ja veeretasin end suure kivi taha, mille tagant ma piilusin lohesid. Nad olid veidi väiksemad, kui Orcheno, kuid siiski hirmuäratavad ja suured. Neil kõigil olid sädlevad soomused ja teravad küünised. Lohesid oli viis.
Kolm lohet lebas vasakul pool, pea käppadele toetatud ning urisesid. Kaks lohet olid smaragdrohelised, kuid kolmas oli oranžikaskollane. Kõigil kolmel lohel olid süsimustad ogad ning küünised. Vaid hambad olid hõbedased.
Paremal pool lebas kaks lohet - üks oli öömust ning teine lumivalge. Lumivalgel lohel olid hõbedased ogad, küünised ja hambad, mis läikisid väga hirmuäratavalt. Öömustal lohel olid samuti hõbedased ogad, küünised ja hambad.
Nad tundusid magamisel ohutud, kuid ajasid siiski hirmu nahka. Ma teadsin, et nad olid ohutud - vähemalt Orcheno sõnul - kuid nad võisid alati enesekaitseks rünnata. Minu õuduseks liigutas oranžikaskollakas lohe end veidi ja üks tema safiirsinine silm klõpsatas lahti. Ta vaatas vaikselt mörisedes mu peidupaiga poole ning ma #!?!#usin end vastu kivi, tahtes sinna sisse justkui sulada.
Minu arust ei märganud lohe mind ja keeras teise külje, ogaline saba korraks imelikult tõmblemas. Siis ta urises vaikselt ning juba ta magaski. Söandasin uuesti kivi tagant piiluda ja ma vaatasin siis ülesse. See tee, kust ma olin tulnud, oli täiesti püstine ja sealt ülesse saamine oleks võimatu. Kui just... Ma vajusin mõtetesse. Ei, ütlesin ma endale. See oleks liiga riskantne, sa võid niimoodi endale lõpu peale teha.
Kui ma vaid suudaks jälle selle surina endasse tuua ja jälle veidi nõiakunsti kasutada... Äkki see õnnestuks? Äkki õnnestuks see asi mul niipalju, et uuesti üles saada? Vähemalt nii palju, et ma saaks käigu otsa? See oli raske otsus - ma riskisin lohede äratamise ja iseenda eluga. Kuid ilma riskimiseta ei ole elu tavaliselt lõbus. Võib-olla olekski lahe, kui tervelt viis lohet mind jälitaksid... Ja nagunii ei saaks nad koopaavavusest läbi - nad on kõvasti suuremad sellest. Veab mul ikka, et olen pisike inimene...
Ma tõusin hästi vaikselt püsti ja vaatasin sügavalt sisse ja välja hingates ülesse. See oli vaid kaks meetrit, kui palju see ikka jõudu võtab? Ma keskendusin väga sügavalt ja peagi oligi seda surinat mu kehas tunda. Mu kehasse voogas kuumalaine, mis pani mind hetkeks veidi vankuma ja värisema. See surin jooksis mööda selga mu jalgadesse, tagasi ja siis jõudis ta kätesse. See jõudis mu peopesani ning ma nägin oma silmadega, kuidas mu peopesad helendama lõid ja violetset tuult välja ajama hakkasid.
See tuul tekitas minus külmavärinaid ning tuul kahises vaikselt. See tuul paistis olevat üsna tugev - ma hakkasin pikkamisi üles tõusma. Juba meeter ja pool on möödas - äkki ikka õnnestub? Olin just peaaegu ülesse jõudnud, kui kõikide lohede silmad klõpsatasid lahti. Mõnda aega nad lihtsalt vahtisid mind vapustatult, kuid hakkasid siis toibuma.
,,Inimene!" möirgas oranžikaskollane.
,,Võtke ta kinni!" möiratas öömust ja kõik lohed mörisesid nõustuvalt. See meenutas mulle väga seda, kuidas hinged olid arutanud, mismoodi mind ja Carli kõige paremini tappa.
Jõudsin täpselt käiguni, kui lohed end püsti ajasid. Hakkasin mööda käiguseina üles ronima, haarates kinni üksikutest kivitükikestest. Vinnasin end võimalikult kiiresti ülespoole ja õnneks nägin, et käik hakkab pikkamisi tavaliseks muutuma. See oli veel väga kaldus, kuid mite püstine. Silmanurgast aga märkasin, et lohed proovisid end koopaavavusest sisse pressida.
,,Ta pääseb minema!" uratas üks smaragdroheline lohe ja lõi siis järsult sabaga vastu koopaavavust. Koopaavavus muutus suuremaks ja lohed said koopasse.
Kiirendasin oma tempot. Varsti oli käik enam-vähem normaalne ja ma jooksin kõigest väest, kuidas jalad kandsid. Ma muidugi koperdasin mitu korda, kuid ma ajasin end kohe püsti ja tormasin edasi. Silmanurgast nägin, et lohed ei jäänud minust kuigivõrd maha.
Lõpuks ometi jõudsin käigust välja ning jooksin tuhatnelja mööda koopapõrandat edasi. Lohed peatusid käigu juures ja proovisid end sealt välja pressida. Kuid see ei õnnestunud neil ja nüüd hakkasid nad pikkamisi halama. Kuid selle peale virutas jälle smaragdroheline lohe sabaga ja lohed said käigust välja. Varsti jõudsin ma lohe Orcheno ja Carli juurde, kes paistis pahane olevat.
,,Kus sa olid?" küsis ta kulmu kortsutades.
,,Lohed...tulevad...lähme," sõnasin ma vaid hingeldades ja hoidsin küljest, kus mul pistis.
,,Misasja!?" röögatas Carl ning Orcheno möiratas.

- - -

Autori kommentaar »