Twelve worlds[part 66] (10)

- - -

66.KAHEKESI PÄIKSELOOJANGUT VAATAMAS

,,Ta...ta...on tagasi?" ahmis Samantha õhku.
,,Pole võimalik," pomises Carl vaikse häälega.
Ma olin absoluutselt tumm. Krahvinna Ellesmera...on tagasi? Mismoodi saab see võimalik olla? Minu arust oli tema ellujäämine üks võimalus miljonist, mõtlesin ma.
,,Millal see selgus?" küsisin ma väriseval häälel, sõnu vaevu välja hääldades.
,,Just nüüd," vastas maahaldjas süngelt oma ürpi näppides. ,,Lord Horeos teatas, et Aafrika Võlurite Nõukogu on leidnud teda metsikutes kohtades luusimas. Võlurite sõnul oli ta nõrk. Vaid tume, õhuke vari. Peaaegu suremas, kuid siiski elus."
,,Kas tal oli kaaslasi?" nõudis Carl.
,,Pole öeldud," teatas maahaldjas ja kehitas nõutult õlgu. Paari minuti pärast ta ütles: ,,Olgu, minu töö on tehtud. Ma hoiatasin teid ja nüüd võin ma minna."
Seejärel valmistus maahaldjas minema. Ma olin õigesti arvanud, et ta kasutab ümberpaiknemist, sest ta sulges silmad ja proovis keskenduda. Aga Carl haaras kärmelt - ma polnud sellist kiirust ammu näinud - maahaldja õlast.
Maahaldjas rabeles. ,,Mis on?" päris ta pahaselt.
,,Kas te olete kindel, et ta luusib praegu Aafrikas?" nõudis Carl.
,,Mina pole kindel," vastas maahaldjas nipsakalt. ,,Lord Horeos ja Aafrika Võlurite Nõukogu on selles kindlad. Mina olin vaid sõnumitooja."
Carl lasi maahaldja õlast lahti ja astus kaks sammu eemale. Maahaldjas pobises midagi omaette pahaselt, mis kõlas umbes nii: ,,Segavad ümberpaiknemist teha, see võib veel halvasti lõppeda - vähemalt minu jaoks!" ja juba ta oligi vaikse popsatusega kadunud.
,,Miks sa tal õlast haarasid?" päris Samantha Carlilt, kui tüdruk oli veendunud, et maahaldjas on läinud.
,,Maahaldjad ei ole tegelikult usaldatavad," vastas Carl ja kehitas õlgu. ,,Pärast sõda muutusid nad veidi isekaks ja hoolisid rohkem endast, kui teistest. Nad on nüüd ka veidi riukalikud ja neile meeldib tegelikult inimestele vingerpusse visata. Sellepärast tahtsingi ma veenduda, et ta rääkis tõtt."
,,Ahah," vastas Samantha ning siis libises ta pilk roosale käekellale, mida ta ümber randme kandis. ,,Oi, matemaatika tund algab viieteistkümne minuti pärast!" hüüatas ta. ,,Ma pean lippama - tšau!"
,,Tšau," pomisesime me Carliga kooris ning Samantha kadus esikusse. Hetke pärast oli kuulda välisukse langemist.
,,Miks ta matemaatika tundi tahab jõuda?" küsis Carl minu käest.
,,Ta tegelikult vihkab matemaatikat," sõnasin ma ja kehitasin õlgu. ,,Tegelikult ta ei tahtnud tõega leppida ja tahtis siit võimalikult ruttu minema pääseda."
Carl naeris. Siis ta võttis mul käest ja tiris mind akna juurde. Ta avas akna nõtkelt ja jäine novembrituul vuhises sisse. Väristasin õlgu, tegelikult oli päris külm.
,,Mida sa kavatsed teha?" uurisin ma, kui Carl kaugusse vaatas.
,,Katusele ronida," vastas poiss lihtsalt nagu mööda minnes.
No, muidugi. Ta ju sai selliseid asju teha - zimaarlased on niikuinii surematud. Vähemalt ei saa Carl kukkudes surma. Aga mina arvatavasti võisin surma saada. Ma ei saanud läbi õhu lennata ja hüpata nagu Carl. Niikuinii oli mul liiga külm - seda tõestasid minu plagisevad hambad.
,,Oota," ütles Carl ja ta oligi läinud. Kuid ta oli täpselt kümne sekundi pärast tagasi.
Tal oli käes soe jope, mis oli tegelikult talvejope. Ta sikutas selle mulle õrnalt selga ja tõmbas luku kinni. Mul hakkas kohe soojem, isegi tema rind minu vastas oli tuli kuum. Carl hüppas nõtkelt aknalauale, tõmmates mind endaga kaasa.
,,Ega ma ei kuku?" muretsesin ma alla vaadates - tegelikult ma teadsin, et ma ei kuku, sest Carl hoiab minust kinni.
,,Sai kuku," kinnitas poiss naeratades ja silitas mu põske. ,,Tule mulle selga," ütles ta siis.
Kuuletusin otsemaid. Põimisin oma käed kõvasti tema kaela ümber ja surusin jalad vastu ta külgi. Suudlesin õrnalt tema pead ja ma olingi valmis. Kui Carl on minuga, siis ma küll ei kuku, kinnitasin ma endale veendunult.
,,Oled valmis?" küsis Carl.
,,Jah," kinnitasin ma.
Carli suunurgad tuksatasid ülespoole ja ta lausus: ,,No, siis läksime!"
Ta hüppas kergelt läbi akna ja me vuhisesime veidi allapoole. Ma kiljusin võimalikult vaikselt, kuid see ei tulnud mul eriti välja, sest see oli tõesti hirmus. Põnevas mõttes. Mul oli adrenaliini hoog peal.
Raudselt oli Carlil lõbus, kui me kukkusime. Ta tegi kukkumist meelega, proovides endast jätta meelega veidi saamatu mulje. Ma suudlesin ta põske ja poiss irvitas. Siis järsult - hoiatamata - muutis ta jõuliselt suunda ning klammerdus kortermaja seina külge. Me olime kuskil kolmanda ja teise korruse vahel. Carl hakkas kiirelt ülesse ronima. Kahtlesin, kas ka Edward Cullen oleks sellega hakkama saanud.
Carl jõudis pikkamisi katusele ja seal me peatusemigi. Me nägime punakaskollast päikest, mis valmistus just loojuma. Ma ronisin Carli seljast maha, suudlesin tema huuli pikka aega ja siis istusin. Poiss istus minu kõrvale ja haaras mind oma sooja embusse.
,,Ja mina arvasin alguses, et sa oled koletis," sosistasin ma naerdes.
,,Alguses jah," vastas Carl. ,,Kuid sina muutsid mind. Ja lõplikult."
Ta suudles mind ja ma suudlesin vastu. Ma vajusin tema vastu ja vaatasin lummatult ilusat loojuvat päikest. Seda ma olengi tahtnud Carliga teha - vaadata kahekesi päikseloojangut. Mu pea vajus tema õlale ning ma sulgesin silmad.
,,Me jääme igaveseks kokku," sõnasin ma kindlalt.
,,Igaveseks," nõustus Carl ja suudles mind uuesti põsele.
Siis sai unisus ja lummus minust võitu ja ma uinusin. Carli embuses. See oligi see, mida ma olingi kogu aeg tahtnud. Olla Carli embuses ja selles uinuda. Mida siis ükski teine tüdruk tahaks?

- - -

Autori kommentaar »